Aimar Ventsel. Alternatiivsus ja vasakpoolsus

Illustratsioon: Marko Mäetamm.

Ma nõustusin ruttu ettepanekuga kirjutada lugu sellest, miks alternatiivkultuuris on palju vasakpoolsust. Liiga ruttu. Pärast kirusin ennast tükk aega, sest nii lihtne antud teema pole. Võib muidugi väita, et kuna teaduslikult tõestatult on vasakpoolsete IQ kõrgem kui parempoolsetel, siis sellised inimesed tunnevadki tõmmet ebatavaliste ja ebastandardsete kultuurinähtuste vastu. Selline lihtsustatud väide aga ei seleta mitte midagi.

Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja juubelinumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta ka digiajakirjana.

Võib-olla tuleks alustada mõistest “alternatiivkultuur”. Minul seostub see sõna 1990ndatega ja hilisema Myspace’i ajaga. Millalgi 2000ndate keskel ma kohtasin seda sõna vist viimast korda. Muusikaajakirjade plaadiarvustuste sektsioonis olid siis “alternatiivmuusika” leheküljed ja Nirvana ning Red Hot Chili Peppers võistlesid mingil hetkel Grammy pärast alternatiivmuusika kategoorias. Võib vist väita, et küsimus, millele sellise muusika näol alternatiivi pakuti ja milles alternatiivsus seisnes, on siin üleliigne. Pärast seda kui Nirvana liider, laulja ja kitarrist Kurt Cobain ennast maha lasi, muutus “alternatiivmuusika” lihtsalt žanri nimeks, nii nagu indie enne seda. Cobain väidetavalt juurdles selle üle, et kuidas ta oma peavoolu eitavate punkjuurtega ikkagi peavooluartistiks sai ja kuidas ta ühel hetkel hakkas kehastama kõike seda, mille vastu ta nooremas eas oli sõdinud. Edasi tuli mõiste “alternatiiv” järjest kasvav hägustumine.

Aimar Ventsel

Aimar Ventsel on etnoloog ja sotsiaalantropoloog, Tartu Ülikooli vanemteadur. Loe artikleid (4)