Ärkan tavatult vara ja vaatan, et kell on alles pool kuus, mistõttu üritan uuesti magama jääda. Hommikujahedus ei lase siiski uinuda ja otsustan täna virk olla, tegelikult tulebki seljanka enne galerii avamist valmis keeta.
Joon piimaga kohvi ja näksin kõrvale meeküpsiseid, need on päris hea vaheldus kardemonivahvlitele, mis on saanud viimastel nädalatel minu põhitoiduks.
Teen verandaukse lahti, et hommikujahedus pisut kosutust annaks, ja asun kartuleid koorima. Fjodor, kes rattaga mööda sõidab, lehvitab värava taga ja annab teada, et täna tulevad venikud (vihad). Kinnitan, et vägagi õigel ajal, meil ongi plaanis sauna kütta, ja tellin veel paar kilo musti sõstraid ka, et Kaili saaks õhtuks marjakoogi küpsetada. Jätkan porgandite koorimisega, siis veel sibulad, küüslauk, lõikan lahti mõned paprikad, hakin suure purgitäie hapukurki ning purk rohelisi oliive läheb samuti potti. Mustad oliivid rändavad tagasi kappi, kuna kogemata olen ostnud kividega versiooni. Tomatipasta pärineb kohalikust poest ning on paks ja tummine, nagu vanadel headel aegadel, kui rohi oli rohelisem.
Maitsen ja tunnen, et midagi on puudu. Lisan peotäie looduslikku punet, siis veel puneõisi ja kõige lõpus lisan keedetud lihatükid, mille supikondi ümbert lahti nokin ja mida kena hommikusöögi jagu ka pintslisse pistan.
Maitsen taas ja tunnen ikka veel, et midagi on puudu. Vaatan toas ringi ja silmad peatuvad sepistatud kirvel, mida naabrinaine Niina ei lubanud talgute ajal välja visata. Olen küll kirvesupist kuulnud, aga pole päris kindel, kas kulinaaria või fiktsiooni valdkonnas, mistõttu loobun siiski eksperimendist, kui märkan kööginurgas korvi kukeseentega, mille pikema mõtlemiseta võiga läbi praen ja supile lisan.
Maitsen uuesti ja lõpuks olen rahul. Natuke peab supp veel rahunema, et maitsed saaksid seguneda, et siis tänastele külalistele Voronja kukeseeneseljankat pakkuda. Vahvleid nähes mõistan, et täna jätan ma heameelega need pigem külalistele maiustamiseks.
Tegemist on katkendiga Raul Oreškini raamatust “Minu Peipsiveer”.