Kommunistlikku arhitektuuripärandit otsides sõidetakse tavaliselt Helsingist Tallinna poole, keerates niimoodi selg maailma ühe silmapaistvaima kommunistliku partei käsutuses olnud hoone poole.

Kui maailma suuremad kommunistlikud parteid – nagu näiteks Hiina Kommunistlik Partei – tähistavad sel aastal saja aasta möödumist asutamisest, siis Soomes võiks tähistada sel kuul juba 103. aastapäeva. Ning ehkki parteist endast pole juba paarkümmend aastat mitte midagi alles, see läks alustuseks pankrotti ja seejärel likvideeriti sootuks, siis võlgneb Helsingi sellele tänu oma ühe kõige olulisema kultuuritempli ja arhitektuurilise maamärgi eest.

Soome Kommunistlikul Parteil endal pole tõepoolest ühtegi märkimisväärset saavutust ette näidata, küll aga on neil kõike muud kui silmapaistmatu maja, mille nad endale 1950ndatel projekteerida lasid ei kellelgi muul kui Alvar Aaltol endal.

Kulttuuritalo ajaloos on saabunud kõige vaiksem ajastu. Muidu populaarne kontserdipaik on sellest kevadest alates olnud hiirvaikne.

Aga ma olengi sinna läinud maja enda, mitte muusika pärast. Mulle meeldib vaikus. Naabruses tiirlevad küll täistuuridel Linnanmäki lõbustuspargi atraktsioonid, kuid ka sealt kostab tavapärasest vähem kilkeid.

Juba teist suve on Helsingi kirjeldamatult rahulik. Välikohvikutes sumiseb kogu aeg kutsuvalt, ent muidu ei blokeeri ükski turistibuss vaateid ega lookle kusagil ükski piletijärjekord. On hea aeg kruiisida jalgrattal mööda linna ja keskenduda arhitektuurile, milleks muidu on harva kas aega või piisavalt mõnus ilm, et tahaks nendel laiuskraadidel tunde väljas veeta.

Kulttuuritalo on Aalto punastest tellistest hoonete tippteos. See ehitati 1958. aastal Soome kommunistlike kultuuriorganisatsioonide tarbeks.

Aalto, ehkki tolleks ajaks juba hinnatud arhitekt, kes lihtsalt portfoolio täiendamiseks tegelikult töid ei vajanud, kavandas hoone pro bono (ka ehitustööd tegid suuresti vabatahtlikud). Tasuks anti talle aga täielik kunstiline vabadus.

Algselt pidi kogu kompleks olema üleni punastest tellistest fassaadiga, kuid hiljem muudeti plaane. Aalto ehitas ristkülikukujulise, vasekattega kontoritiiva, kus on viis korrust, ja ühendas selle alumise osa punastest tellistest suure vaba vormiga auditooriumiga, nii et nende vahele tekkis väike väljak.

Algusaastatel oligi see ju Helsingi üks väheseid ja olulisemaid nn kultuurimaju – oma aja kohta väga moodne ja luksuslik ehitis ning ehkki kõik sahistasid, et see on venelaste kingitus Soome kommunistidele ning nende suur propagandamaja, kus asus ka kommunistide peastaap, ei häirinud see kedagi käimast seal üritustel, näitustel ega ka mitte postkontoris, mis nendel aastatel lisaks kõigele muule majja mahtus. Maja kuuluski kuni 1990ndate alguseni kommunistlikule parteile – mis siis paraku pankrotti läks ja selle maha müüs. 

Kulttuuritalo kujunes kiiresti hinnatud kontserdipaigaks ja kohe algusaastatel jõudsid selle lavale superstaarid nagu näiteks Jimi Hendrix ja Ella Fitzgerald ja viimastel aastatel ka Lady Gaga. Aga suurepärase akustikaga, 1400 inimest mahutav ja tänaseks Aalto nime kaandev saal, mis muidu on nii muusikute kui ka publiku hulgas üks hinnatumaid Soomes, seisab praegu tühjana. Boksilaadsed kontorid on samuti tühjad, üldse mitte koroonaviiruse tõttu, need lihtsalt ei sobi enam tänapäevase töökultuuriga ja isegi enne kodukontorite kõrgaja saabumist oli neisse võimatu rentnikke leida. 

Välist ilu aga jätkub.