Arhitektuur. Aasta hiljem toimuv Veneetsia Arhitektuuribiennaal tabab oma teemaga täpselt õiget hetke. Kuidas me koos elama hakkame?

Hashim Sarkise kureeritud ja algselt aasta eest toimuma pidanud Veneetsia arhitektuuribiennaal teemal "Kuidas me koos elama hakkame?" ("How will we live together?") avati 22. mail. Foto: Silvia Pärmann.

Soojeneva kliima, poliitilise polariseerumise, diktaatori kaaperdatud reisilennuki, Black Lives Matter liikumise, sõnavabaduse piiramise, uute peremudelite leviku ja kõigele lisaks globaalse pandeemia kontekstis ei ole maailmas ühtegi olulisemat küsimust kui “Kuidas me koos elama hakkame?” (“How will we live together?”), mille Veneetsia 17. Arhitektuuribiennaali kuraator Hashim Sarkis püstitas juba enne poolte loetletud probleemide kerkimist.

Tema enda kureeritud näitus ja 61 riiki oma näitustega annavad sadakond erinevat vastust – ja nii mõnedki hiilivad vastamisest täiesti mööda, tegeledes oma näitusel vähe mugavamate teemadega. Ent 22. mail publikule avanenud Veneetsia arhitektuuribiennaal on igal juhul märgilise tähtsusega mitte ainult teemapüstituse, vaid ka selle poolest, et tegemist on esimese suure rahvusvahelise kultuurisündmusega pärast pandeemia algust, mis iseenesest demonstreeris selgelt inimeste soovi koos edasi elada – Veneetsia oli biennaali avapäevadel sama elav ja energiline kui maikuine Veneetsia alati on olnud.

Väga erinevate õhus olevate küsimustega tegelemist võimaldav biennaal on juba erinevate näituste kuraatorite näol kokku toonud väga kirju seltskonna, keda ei huvita üksnes arhitektuur ja linnaplaneerimine. Näituste taga on seekord haruldaselt kirju seltskond, kus arhitektid on vaid väga napis ülekaalus – näituste kuraatorite hulgast leiab väga paljude alade esindajaid psühholoogidest kosmoseteadlasteni välja.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (159)