Näitekirjanik, lavastaja ja näitleja Janno Puusepp rääkis Edasile antud usutluses oma sügisel ilmuvast esimesest näidendikogumikust, aga ka sellest, millise kihistuse on viimased poolteist aastat jätnud meie ühiskondlikku mällu ning kuidas mõjutas pandeemia krooniliste haigete elu. Nimelt, lisaks teatritööle veab Janno omanimelist heategevusfondi, mis toetab ALSi, tsüstilise fibroosi ja teiste ravimatute haigustega patsiente (ka Janno ise põeb tsüstilist fibroosi). 

Alustame teatrist. Oled harrastusteatri vallas aktiivselt tegutsenud üle 10 aasta ja sügisel näeb ilmavalgust sinu esimene näidendikogumik. Mida see sisaldab?

Raamatus on kümme näidendit perioodist 2012-2018. Minu esimesed katsetused eri žanrides, mis ka täna “kipakamad” tunduvad. On nii draama-, krimi-, absurdi- kui monotükke ‒  üsna seinast seina materjali. Mulle nimelt meeldib enda elu raskeks teha ja eri stiilides kirjutada, ehkki mingi osa, mis puudutab minu enda sisemust, jääb muidugi alati samaks. 

Mitu näidendit sa üldse kirjutanud oled?

Umbes 40. Neist ehk üks-kaks puhtalt enda lõbuks, ülejäänud tellimustööna erinevatele truppidele. Mul on selles mõttes väga vedanud, et olen olnud loominguliselt suhteliselt vaba. Mingid parameetrid, nagu näitlejate arv või üldine toon, on ette antud, aga liigselt pole ma pidanud end piirama. 

Mulle meeldivad tähtajad, kuna mul on tihti raskusi lõpu kirjutamisega. Ise lavastades kirjutan sageli kolm või neli versiooni, millest viimane saab valmis esimese lugemise eelõhtul, ja vahel lähen proovi üldse ilma lõputa. Tavaline praktika on seegi, et kirjutan lavastamise protsessi jooksul teksti juurde või tõmban maha, nii et proovide lõpus on näitlejatel pahmakas pabereid, milles ainult nemad orienteeruvad.

Nii et kirjutama hakates ei tea sa, kuhu välja jõuad?

Ei. Tean seda, mille pärast kirjutama hakkan, sageli ka detaile, mida tahan sisse panna ‒ kas sõnamängu või sündmust. Näiteks oli mul pikalt peas stseen, kus hulk naisi, lüpsikud peas, neid kätega tambivad. Lõpuks pidin kahetunnise näidendi kirjutama, et seda väikest asja ära põhjendada (naerab). Kirjutan detailide nimel, mis võib hüplikuma teksti näol ka kätte maksta.

Kuidas su huvi teatri vastu alguse sai?

Keskkoolis liitusin näitlejana ühe harrastusteatriga ja sain aru, et teater huvitab mind. Käisin isegi lavaka katsetel, aga tundsin, et see pole minu koht. Ma isegi ei vaadanud, kas sain esimesest voorust edasi. Tõenäoliselt mitte.

Vahepealsete pikkade eneseotsingu aastate jooksul tegelesin näitlemisega edasi, kurtes aeg-ajalt, kuidas ükskord tahaksin ise lavastada tüki, kuhu endale meelepärase huumori ja vigurid sisse panna. Kuni ükskord trupijuht ütles, et kirjutas projekti ja nüüd peangi seda tegema. Hakkasin pihta ja ühel hetkel sai kirjutamisest-lavastamisest töö, mis mulle leiva lauale toob.

Oled lavastanud ka mõnede teiste autorite, näiteks Ray Cooney ja Samuel Becketti tekste.

Kui tekst mind kõnetab, adapteerin hea meelega ka teiste tekste või raamatuid. See on teistsugune väljakutse, kuna seal on raskem leida seda keset, mille nimel mina seda teen. 

Ma ei taha teha midagi raha pärast või lihtsalt sellepärast, et teha. Miski peab mind kõnetama ja mulle meeldima: kui ma proovis vähemalt korra kõva häälega naeran, on asi korras. Samuti tahan nii lavastaja kui kirjanikuna teha midagi enda jaoks uut ja väljakutset pakkuvat, isegi kui see alati teiste jaoks uus ei tundu.

Vikipeediast leiab umbes meetripikkuse loetelu auhindadest, mille oled teatritöö eest pälvinud. Kui oluline tunnustus sinu jaoks on?

Auhindadega on nagu naljaga: kui sa hakkad nalja tegema nalja pärast, pole see enam naljakas. Nali töötab, kui ta tuleb ootamatult või läbi teatud tõsiduse. Samamoodi kui hakkad teatris midagi auhinna nimel tegema, siis näitleja või lavastajana ei suuna sa end enam energeetiliselt oma vastasmängijale või meeskonnale. Spontaansus ja maagia kaob ära.

Muidugi on igal pool, ka teatrimaailmas, väga palju inimesi, kes töötavad tunnustuse nimel  ja see motiveerib neid, aga mina isiklikult niimoodi ei saa. Auhinnatseremooniad on mulle ebamugavad ja mul ei ole ka kodus ühtegi auhinda väljas. 

Kus su auhinnad on siis?

Mul on kusagil üks kast diplomitega. Võibolla isegi mitu, ma ei ole väga organiseeritud inimene. 

Auhind ütleks justkui, et olen mingi asja teinud hästi. Ainult ühe asja. Aga see asi on tehtud, see on läbi. Ja sealt ei saa edasi minna, vaid iga järgmist asja tuleb uuesti alt üles ehitama hakata. Kvaliteetne või tasemel olemine ei ole enesestmõistetav asi ‒ seda kiputakse tihti ära unustama.

Mulle meeldib aga väga publiku füüsiline ja hingeline tagasiside. Ja kui keegi tahab midagi öelda, siis pigem võiks see olla midagi konstruktiivset. 

Kus publiku tagasisidet kõige parem tunnetada on?

Kõige parem on seda tunnetada etenduse ajal – ükskõik kas laval, saalis või heli- ja valguspuldis. Mulle meeldib lavastustesse panna ootamatusi, mille puhul publik ei tea, kuidas reageerida. Saal jaguneb siis kaheks: osa naerab ohjeldamatult ja teine osa on kuri, sest laval on justkui mingi kohutavalt traagiline asi. Tänu sellistele kohtadele teavad ka näitlejad, et publik on veel kaasas. Hobiteatrite ringkonnas, kus ma liigun, on võimalused nii või teisiti kasinamad. Suurt mürtsu  ja pauku teha ei saa, nii et puhtlogistiliselt tuleb ootamatused teisiti välja võluda.

Kui tihti sa ise teatris käid ja milline teater sulle meeldib?

Mul on tegelikult raskusi suurtes seltskondades viibimisega ja kuna olen kopsuhaige ja köhin palju (Janno põeb tsüstilist fibroosi), muudab see teatrikülastused keerukamaks. Viimased poolteist aastat olen riskigrupi esindajana nagunii suhteliselt isoleeritud ja kodukontoris olnud.

Aga kui teatris käin, meeldivad mulle näiteks mustad Iiri komöödiad. Hobiteatrite lavastusi käin päris palju vaatamas. Seal on teistsugune sisemine tuum, mille pärast teatrit tehakse. Nii-öelda professionaalses teatris olen viimastel aastatel palju pettunud: kohati jääb haltuura tunne, mis teeb kurvaks. 

Samas olen profiteatris näinud ka väga häid lavastusi, näiteks viimati kahe lockdown’i vahel  Ugalas “Surmkindlad asjad siin elus”. See põhineb Austraalia näitekirjaniku Andrew Bovelli tekstil moodsatest asjadest, nagu soovahetamine ja muu taoline, näitlejatööd olid meeletult head ja kõik töötas.

Nii et teater on sinu jaoks midagi, mida karantiinis olles tele- või arvutiekraani vahendusel kogeda ei saa?

Võibolla tuleb end sel teemal ümber mõtestama, võibolla tõesti ekraanid on tulevik. Aga  teatrimaagia tekib siiski vahetult. Publikul on reageerimiseks vaja võõraid inimesi enda ümber ja näitlejatel on vaja publiku energiat. See on nagu üks suur ökosüsteem, mis tööle hakkab, kui saalis tuled ära kustutatakse. Digi puhul on liiga palju takistavaid tehnilisi probleeme ja ekraan mõjub ikkagi kuidagi külma ning kaugena. 

Lühikeste pükste väel arvuti taha ja tagasi õue tööd tegema joostes kaob ära ka pidulikkus ja aja mahavõtmine, mis teatrisse minekuga kaasneb. Kaob võimalusi end etenduse ajaks kõikidest kodustest ja töistest tegemistest tühjaks laadida. Sest kui teatrisaalis tuled kustutatakse, kustutatakse ära kogu elu sinu ümber – su ees on lugu ja sa oled selle sees. Raamatu lugemine on ehk sarnane, ka filmi vaatamine, ehkki viimane oma tehniliste lahenduste ja montaaziga on ka erinev. Nii, et jah, teater peab ikkagi olema midagi elusat, lihast-luust ja hingavat.

Mis sind kirjutades inspireerib?

Inspiratsioon võib tulla nii teiste teostest kui absoluutselt kõigest, näiteks sellest, kui bussipeatuses istudes kellegi vestlust pealt juhtun kuulma. 

Mulle on tähtis keel ja selle nüansid. Lapsepõlves lugesin palju ja mu sõnavara erines eakaaslaste omast. Keskkoolis suhtlesin palju vene noortega ja näiteringi kaudu keskealiste inimestega ning õppisin hindama nüansse, nagu nõukogude anekdoodid või sõnamängud. Praegu hindan kõrgelt Keiti Vilmsi kalambuure.

Võib-olla hakkan vanaks jäänud, aga mulle tundub, et tänapäeva keelekasutus on muutunud kohutavalt nüriks, värve ja nüansse pole enam. Mitte ainult eesti, vaid ka vene ja inglise keeles. Keel areneb ja see on asjade loomulik areng, aga kui sa igapäevaselt sellega tegeled ‒ otsid meeleheitlikult uusi ja kadunud keelenüansse ‒, siis tekitab see nukrust. 

Mida sa peale näidendite veel kirjutad?

Ühe-minuti-tekste ‒ need on sellised lood, mille panen kirja mõne minutiga ja jagan vahel Facebookis. Novelle. Kunagi tahaksin valmis kirjutada korraliku romaani.

Luulet kirjutan väga halvasti, sellises “käes on märts, maas on lörts” lihtvormis ja iseenda jaoks, ehkki ka sellel on lugejaid. Nagu mu keskkooli kirjandusõpetaja ütles: tähtis on emotsioon. On inimesi, kes hindavad keerulisi mõtteid, ja neid, kes hindavad lihtsat mõtet lihtsas kuues.

Olen kirjutanud sketše ja vahetekste ürituste jaoks, mis on omamoodi huvitav, sest sinna saab vimkasid sisse panna. Ja nalju ning tõsielulisi  anekdoote – vahepeal oli mul mõte stand-up’i tegema hakata, aga kardan jällegi seda, et kui ma lähen sihilikult nalja tegema, ei tule nali välja.

Kunagi 2013. aastal kirjutasin TEDx Tartu ürituse jaoks kõne, mis proovis tundus täielik saast, nii et lavale minnes polnud mul õrna aimugi, millest räägin. Põhimõtteliselt improviseerisin kogu jutu, mis on minu puhul tavaline. Ka keskkooli lõpus kirjutasin lõpukirjandi mustandi ühel teemal ja puhtandi teisel teemal. Mul hakkab lihtsalt igav ja sama loo uuesti läbielamises pole minu jaoks enam lõbu.

Räägime viimasest, koroonatähe all möödunud aastast. Milline see on olnud sinu ja laiemalt riskirühma kuuluvate krooniliste haigete jaoks, kellega sa Janno Puusepa Fondi kaudu kursis oled.

See on olnud kadunud aasta – kohati absurdselt naljakas ja samas ääretult frustreeriv. Kui algul võtsin asja huumoriga, siis lõpuks hakkas see tööd segama, sest kõike ei saa siiski läbi interneti teha.

Eks see on olnud üks suur kohanemisprotsess, näiteks hakkasin e-poest ja apteegist asju tellima. Kuna mul on konstantne köha, siis  sotsiaalne surve oli korraga palju suurem – kui olengi pidanud bussiga sõitma, olen vabandanud, et mul on astma. Alguses panin isegi sildi kaela: “Mul on astma, mitte COVID.”

Depressiooniga tuttava inimesena on mul kõige raskem olnud vaimselt hakkama saada. Oleme küll olnud teineteisest eemal, aga oleme  teineteise vastu selle võrra vägivaldsemaks muutunud. Ma ei ole varem märganud nii suurt vägivalla tõusu maailmas. Öeldakse küll, et eestlane on teise eestlase söök, aga mulle tundub, et me varem olime sõbralikud ja raske aeg on põhjustanud plahvatuse.

Millest see tuleb?

Kõige hullem asi maailmas on sotsiaalmeedia – ja kõik muu meedia. Isegi kui sina oled ennast sotsiaalmeediast välja lülitanud või ei loe uudiseid, siis kellegi kaudu jõuab see tahes tahtmata sinuni. Suuremas peres on erinevad vanusegrupid, erinevad arvamused – keegi ikka räägib poliitikast või koroonast. 

Ja kuna tänapäeva inimesed ei viitsi või tegelikult pole kunagi viitsinud süveneda, vaid lähtuvad esimeses infokillust, jõuamegi lõpuks selleni, et mina olen ühel ja mu vend teisel seisukohal ning tekib vennasõda.

Mis teeb kohati murelikuks selles osas, kuidas siit edasi minna. Ei piisa sellest, et naaseme nii-öelda normaalsesse ellu. Ühel hetkel peame taas teineteisele silma vaatama ja koos töötama, aga kui nüüd kõik tagasi kollektiividesse lähevad, siis asjad ongi muutunud, sest inimesed on kriisi erinevalt kogenud ja nende arvamused lähevad lahku. Meie sees ja meievahelistes suhetes on nihe toimunud. Ennustan, et tuleb suur inimestevaheline malemäng ja asjad lähevad paika, aga uutmoodi.

Kas sa pead silmas konflikte poliitilisel tasandil eri rühmade vahel või indiviidide vahel?

Eks see läheb välja rohujuure tasandini, avalik poliitiline kähmlus lihtsalt aitab sellele kaasa.  Nii nagu lapsed on mõjutatud vanemate käitumisest, oleme meiegi mõjutatud sellest, mida ülevalpool öeldakse.

Praegu on inimeste sees meeletu vägivaldne seis, mis lõpeb mingisuguse plahvatusega. Koroonaeelset vaimset seisu me ei saa tagasi, inimesed on katki. Nii nagu paljandis on leelismulla- ja mustmullakihid, on 2020.-2021. aasta reostatud mullakiht ülejäänud kihtide vahel ja me elame nende tagajärgedega veel pikki aastaid, samamoodi nagu nõukaaja mentaliteediga, mis iga põlvkonnaga lahtub.

Nagu ütlesid, on koroona inimestele erinevalt mõju avaldanud, osadele ka positiivselt. Milline on viimane poolteist aastat olnud krooniliselt haigete inimeste jaoks? 

Puudega inimesed on olemuselt täiesti tavalised inimesed – ka nende seas on läbilõige erinevatest kogemustest ja seisukohtadest. 

Kriis tõi esile meie sotsiaalsüsteemi kitsaskohad. Omavalitsustes on sotsiaalne süsteem paberil super, aga reaalsus oli halb ka ilma koroonata.  Koroona lisas meeletult takistusi juurde: asjad ei funkanud niimoodi, nagu nad peaks funkama.

 Pered, kes olid harjunud mingit kodust hooldust saama, olid piirangute ajal raskes seisus, sest järsku ei tohtinud füüsiliselt kokku saada. Mõnede piiratud liikumisvõimega inimeste jaoks on sotsiaalne suhtlus kõige suurem ravim – arvuti ei anna soojust ja energiat samal määral edasi, täpselt nagu teatrisaalis. Samuti poest toidu koju tellimine ja muu taoline kõigis piirkondades veel ei tööta, samuti pole kõigil teadmisi, kuidas seda teha. 

Kuidas see neid inimesi mõjutab?

Krooniliselt haigete inimeste depressioonitase oli juba enne kehv, sest meil peab enda õiguste eest pidevalt võitlema, aga nüüd kõik need asjad kokku pluss vägivald, millest rääkisime, ja teadmatus, mis tegelikult siiani valitseb, paneb sellele veel väga suure põntsu.

Vaimselt on koroona väga-väga halvasti mõjunud ja kardan, et mingi osa krooniliselt haigeid ja puuetega inimesi ei tule sellest välja. Pluss veel inimesed, kes on koroona läbi põdenud, aga jäänud krooniliselt haigeks – need patsiendid veel tulevad.

Ja ega oht ei ole ju möödas. Vaktsineerimine ei tähenda, et me ei võiks tulevikus haigeks jääda – võib tulla uus mutatsioon või täiesti uus viirus.Kriis näitas nüüd, mis meie ühiskonnas on tegelikult halvasti, kuidas asjade politiseerimine takistab abi liikumist. Ma ei usu, et selleks ajaks, kui tuleb uus kriis, on meil kõik asjad hästi, sest sotsiaalset süsteemi ei ole ju parandatud. Ja see kriis tuleb. Inimkond käib ratast mööda ja ma olemegi selleks, et kriisidega võidelda ja neist üle saada. 

Meie riigis on raske olla krooniliselt haige või puudega inimene. Kõik teenused, abivahendid ja ravimite soodustused – kõik need on haiged ja arstid välja võidelnud. Ka praegu katame fondi kaudu inimeste annetustega teenuseid, mida tegelikult peaks riik hüvitama. Olen ülitänulik, et inimesed jätkuvalt fondile annetavad, et ravimatute haigustega inimesed saaksid füsioteraapiat, lisatoitu ning erinevaid abivahendeid.

Lõpetame intervjuu positiivsemal noodil. Mis sind viimati naerma ajas?

Viimati lavastasin Viljandi Seasaare Teatris enda kirjutatud tükki “Raamid”, mis on väga tõsine ja dramaatiline, raske lavastus. Ja ma pole ammu nii palju naernud kui selle proovides, kui näitlejad end vabaks lasid ja improma hakkasid.

Ma väga naudin, kui inimesed on loomulikud ja hoogu lähevad… Ja siis mu veider naer kõlab üle ruumi. Armastan väga oma näitlejate loomingulisust ‒ ilma nendeta poleks ka mind.