Marko Mihkelson: Prantsuse-Vene suur šampanjasõda

Sõjas vahendeid ei valita. Foto: Shutterstock.com

Sõjas vahendeid ei valita. Ja nii on ühe sõjapidamise hoovana käiku lastud ka šampanja. Suvises kuumuses võttis Vene Riigiduuma vastu seaduse, mis sunnib Prantsusmaa Champagne’i regiooni tootjaid nõustuma nende jaoks suurima ketserlusega – hakkama Venemaa turule pääsemise nimel maailma ainsat tõelist šampanjat nimetama vahuveiniks. Mida Venemaa taotleb?

Pariisi maailmanäitusel 1900. aastal leidis aset sündmus, kus esmakordselt vahuveinide tootmise ajaloos korraldati “Grand Prix de Champagne”. Ekspertidele anti hinnata kõik ajastu olulisemad vahuveinid. Võistluspäeva õhtul Prantsusmaa ühe tuntuma šampanjatootja krahv Chandoni auks antud galaõhtusöögil pidas aukülaline ise kõne ning kristallpokaali tõstes kuulutas: „Sellist kõrge kvaliteediga veini saab teha ainult Prantsusmaal”. Kohal viibinute muheluse katkestas karumõõtu habetunud mees, kes  krahvi ja kogu saalitäie ees omakorda teatas: „Ma olen väga tänulik, krahv, et te minu veini nii kõrgelt hindate, kuid see on valmistatud minu mõisas Novi Svit, mis asub Krimmis, mitte Prantsusmaal”. See oli vürst Lev Golitsõn, kes Sorbonne’i kasvandiku ja veinihuvilisena oli prantslaste endi abiga vaevalt 15 aastaga muutnud Vene impeeriumi ühe esimese veinimaja maailma hinnatuimaks.

Prantslased olid mõistagi jalust rabatud, kuigi samas tajusid, et selline meelitus Venemaa suunal sobib hästi tollal valitsenud üldise poliitilise õhustikuga. 1892. aastal sõlmitud Vene-Prantsuse liidu järellainetusena oli just Pariisi maailmanäituse avalöögiks kujunenud tsaar Aleksander III auks rajatud uhke silla avamine. Sellega Vene-Prantsuse vastastikused komplimendid ei piirdunud, sest 1903. aastal avati Peterburis prantslaste rajatud ja koguni 582 meetri pikkune Kolmainsuse sild. Mõlemad sillad on siiani kahe linna olulisemateks vaatamisväärsusteks.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (60)