Igor Sööt: Champagne’i suured Peetrid ja väiksed Peetrid

Šampanjad küpsemas Reimsi keldris. Foto: Shutterstock.com

Mullitava veini valmistamise ajalugu ulatub sajandite taha. Esimesed viited viivad aastasse 1531 ja Lõuna-Prantsusmaal asuvasse Limoux’ linna. Teine legend räägib 17. sajandi teisel poolel Champagne’i maadel asuvas Hautvillersi kloostris elanud benediktiini ordu mungast nimega Pierre Perignon. Tema “süüks” pannakse, et mingil hetkel hakkasid kloostri keldrites valmima vahutavad veinid, mille järeltulijaid me täna champagne’iks ehk siis maakeeli šampanjaks kutsume.

Kuigi esimene tänaseni kestev šampanjamaja – Reimsi linna südames iidse kriidikaevanduse võlvkäike laagerduskeldriks kasutav Maison Ruinart – tegutseb juba aastast 1729, muutus šampanja tänapäevaseks sädelevaks ja tõeliselt sarmikaks nesteks alles siis, kui madame Barbe-Nicole Clicquot-Ponsardin leiutas 1813. aastal remuage’i (pudelite tantsitamine pärmisette koondamiseks pudelikaeladesse) ning kui seejärel hakati tegema tänapäevast dégorgement’i (pr ümberkorkimine) koos liqueur de expedition’iga (šampanja lõplik magustamine enne müügikorgi paigaldamist).

Kuni selle ajani olid kõik vanal meetodil tehtud šampanjad alati magusad. Liqueur de expedition võimaldas hakata kontrollima joogi magususe/kuivuse taset. Endiselt tellisid enamus regioone ja tarbijaid ülimagusaid vahuveine. Näiteks oli goût français’ (prantslaste maitse) ehk siis koduturule mõeldud šampanjade suhkrusisaldus 165–200 g/l, champagne russe (venelaste šampanja) puhul lausa kuni 330 g/l. Hullumeelsus, kas pole? Õnneks nõudis toonane (ja tegelikkuses ka tänane) suurim šampanjade turg – Inglismaa – üha enam kuivemat stiili jooke ja hakati tegema goût anglais’ (inglaste maitse) nesteid, mille suhkrusisaldus võis maksimaalselt olla kuni 66 g/l, aga hakati katsetama ka brut’ide (pr toores) ehk siis kuivade šampanjadega.

Igor Sööt

Igor Sööt

Igor Sööt on VinsDeFrance peasommeljee ja lektor Eesti Sommeljeede Erakoolis. Loe artikleid (38)