Noh – nad tahtsid, et ma kirjutaksin naistest poliitikas. Ma ütlesin, et ma ei saa. Mitmel põhjusel. Esiteks – ma ei märka neid! Selles kontekstis. Mäletan, kuis kunagi ammu, kui olin veel Kuku raadio “Välismääraja” saatejuht, keegi kusagil ütles, et “lahe saade oli viimasel pühapäeval – kõik kõnelejad naised!”. Olin siiralt üllatunud. Oma teada olin ma kutsunud saatesse inimese, kes tundis Iisraeli; inimese, kes teadis Moldovast; ja inimese, kes mõistis Birmat. Ma polnud üldse märganud, et nad kõik juhtumisi naised olid…
Või siis see teine, viimasel ajal moodi läinud idee, et naised on riigijuhtidena kuidagi empaatilisemad, kaasavamad, tasakaalukamad, rahumeelsemad… No ma ei tea. Selles kontekstis meenub mulle alati üks loeng, mida kuulasin Lancasteri ülikoolis millalgi 20. sajandi lõpuaastail. Loeng oli läbirääkimistest ja rahuvahendusest, lektoriks meie enda ülikooli õppejõud, rahu-uuringute (peace studies) professor. Nagu arvata oligi, tõusis loengu teises pooles püsti üliõpilane – vist meesõpilane, kui mu mälu ei peta, kuigi kas sel on tähtsust? – ja küsis nõudlikult: “Kas te ei arva, et kui ükskord naised saavad poliitikas väärilise koha, siis hakkab maailmas olema palju vähem konflikte, sest naised on lihtsalt nii palju praktilisemad, alalhoidlikumad ja koostööaltimad?”
Kadri Liik
Kadri Liik on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonna ning tal on magistrikraad diplomaatias Lancasteri ülikoolist. Alates 2012. aastast töötab ta mõttekojas Euroopa Välissuhete Nõukogu ning kommenteerib Venemaa ja Euroopa poliitikat maailma mõjukamatele meediaväljaannetele. Loe artikleid (11)
