Leban võrkkiiges. Ümberringi sumisevad parmud, sirelased, kiilid ja muud arvukad pisimutukad. All jõe kohal kraaksatab kaeblikult haigur või mõni teine veelind. Kuum niiske õhk nagu mõnel subtroopilisel saarel embab pehme pleedina mu ihu. Mõnus nostalgilise maitsega lehmakommijäätis on praegusel erakordsel suvel asendamatu. Samuti võrkkiik, mis vahtrapuude varjus hädavajalikku kosutust pakub. Mina aga mõtlen talvest. Õigemini, oma villastest sokkidest.
Ma jumaldan villaseid sokke. Meenub üks aastatetagune usutlus Ivi Eenmaaga, milles ta mainis, et ravib kõiki oma haigusi villaste sokkidega. See lause pakkus mulle äratundmisrõõmu ja samastumislusti. Kui mind on tabanud mõni tärkav tõbi või tunnen lihtsalt vaimu väsimust või kurvameelsust, tõmban ruttu selga oma vana armsa viledaks pestud pika puuvillase öösärgi ning jalga villased sokid, ja vupsan teki alla. Hommikuks on tuju parem ja reeglina ka haigus taandunud. Külmemal aastaajal armastan villaste sokkidega ka niisama kodus ringi tatsata. Selle tulemusena kuluvad nad sageli läbi. Korrapäraste mustrite asemel võin oma varvastega tõtt vahtida.
Sel kevadtalvel, olles pikalt lavalaudade asemel koduseid põrandaid tallanud, avastasin, et nii mõnedki paarid villaseid sokke on oma aja ära elanud. Sokid tulevad meie perre tädi Salme käest; kapukad, nagu tema ütleb. Õnneks, et on veel vanatädisid,- emasid või teisi vanemaid sugulasi, kes koovad, tikivad, heegeldavad ja õmblevad. Eks käsitööga ole nii nagu enamus oskustega siin ilmaelus – nagu rattasõidu või prantsuse keele või ka armastusega – kui nooruses selgeks ei õpi, siis pärast on juba tunduvalt keerulisem omandada. Mina ise näputööd ei oska. Neiueas, kui teised tüdrukud käisid käsitöötundides, tõstsin mina balletikoolis stange ääres jalgu ning ainuke kokkupuude nõela ja niidiga piirdus mul balletisusside parandamise või varvaskingadele paelte õmblemisega. Ei saanud minust tantsijat ja käsitööoskus jäi samuti puudulikuks. Loodetavasti on mul teisi andeid, mida arendada.
Olgu, kuidas on, eks igaüks pea olema see, kes ta on. Kui ma aga sel tärkaval kevadel oma auklikke sokke vaatasin, tabas mind järsku äratundmine. Me elame äraviskamiskultuuris. Igal uuel hooajal on meil vaja uut mudelit, olgu see siis arvuti, mobiiltelefon, auto või mõni riideese. Me ei paranda enam midagi. Me ei oskagi enam. Kui miski läheb katki, siis viskame me selle lihtsalt prügimäele. Asendame uuega. Kas sama pole ka inimsuhetega? Kõik, kes tegelevad enesearendusega või käivad teraapias, et parandada oma suhtlemisoskusi, selle asemel, et kõiki teisi oma hädades süüdistada ja teistele nõudmisi esitada, on ära teeninud austuse. Samas, mõnda asja ei lapi ka parema tahtmise juures. Hambad tangis hapuks läinud suhtest kinni hoida pole ka mõtet, ent olulise suhte eest hoolitsemine, ka iseenda eest, võiks olla au sees.
Ma olen veel pärit päevadest, kui naised võtsid sukasilmi üles ja paikasid ka voodipesu. Aega tagasi keerata pole võimalik, aga selleks, et me kõik siin maamunal hästi elada saaksime ja emakese maa ressursse korstnasse ei loobiks, siis samasuguse, meeletule tarbimisele suunatud, elumudeli jätkamisega kaugele ei jõua. Sel erakordsel suvel, kui meie siin oma koduses kliimavöötmes naudime päikesepaistet ja vahemerelisi soojakraade, on sel „ilusal suvel“ ju ka tõeline pale. Paljudes linnades üle kogu põhjapoolkera purunesid tänavu juunis kuumarekordid, põlesid metsad ning hukkusid inimesed. Nagu ütleb kliimateadlane Annela Anger-Kraavi, siis kliimamuutus pole arvamus, see on fakt. Ja see on inimtekkeline. Selleks, et maapinna temperatuuri tõusu peatada, peame me kõik midagi ette võtma.
Loomulikult pole see nii lihtne, et alates tänasest päevast ei kaevanda me enam naftat, ei põleta fossiilseid kütuseid ja lõpetame näiteks külmkappide kasutamise. Aga me saame ise oma harjumustes ja arusaamades teha väikesi ümberlülitusi. Näiteks, haarata kätte nõel ja lõng – parandada ära oma auklikuks kulunud sokid. Nendes, meile igaks jõulupühaks kootud sokkides on lisaks vanatädi sõrmede soojusele ja armastusele, ka meie endi läbielamised, tundmused, kogemused, võib-olla valu ja pisarad, ent ka nii mõnedki hingematvad tantsusammud ning mõnusad kaminaesised tunnid koos lemmikraamatuga. Mu armsas pehmeks kantud triibulises öösärgis on peidus alati see salajane tervendav vägi. Parandamise ja paranemise vägi. Kui oma riietest selliselt mõelda, siis on nende ribadeks kandmine ju määramatult lihtsam. Rääkimata parandamisest. Kuidas ma saadan oma imearmsa kleidi prügimäele, kui mul on sellega seotud „oh, kui palju ilusaid mälestusi!“. Lisaks, me saame ja peame andma oma hääle nendele otsustajatele, kes seisavad muuhulgas targa metsamajandamise poolt. Et need loodusliku kliimaseadmena toimivad vahtralehed saaksid ka tulevikus oma kosutust pakkuda ja me elukeskkonna elamisväärsena hoida.
Ma ei tea täpselt, kust on pärit inimeste lühinägelik arusaam uute asjade täiuslikkusest. Kogu tänapäevane turundus ja kaubandus ju mängib tegelikult nende inimlike tunnete peal, justkui muudaks mõni tuliuus asi meid ka paremateks inimesteks. Lugesin kunagi kusagilt, et põhjus, miks inimkond on nii tõrges vanade asjade parandamise suhtes, võis alguse saada korraarmastajatena tuntud roomlastelt, kui vaadata nende ülitäpsete konstruktsioonidega ehitisi (amfiteatrid, väljakud, kirikud), mille vormides peitub ihalus igavikulisele täiusele ja sümmeetriale. Vahest olemegi kõik seetõttu vastumeelsed oma katkiläinud asju korrastama? Ja niidame ka oma aiamaid ja kõpitseme oma peenraid nii suure perfektsusega, sest meile meeldib vanade roomlaste pärandina see kord ja selged vormid, mis pärast neid toiminguid looduskeskkonda tekib?
Äkki tasuks uuesti õppida ka oma armsaid olemasolevaid asju samasuguse õhinaga putitama, enne kui uusi omandame? Kui nende eest hoolt kanda – puhastada, parandada ja pesta -, siis peavad nad ju ka kauem vastu. Ja ehk kehtib sama põhimõte ka meile oluliste ja kallite suhete kohta? Proovida ju vähemalt võiks. Mina alustasin oma villastest sokkidest.
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (41)
