Te avaldasite sotsiaalmeedias arvamust, et Saksamaa kantsleri Angela Merkeli kõrval on saamas USA presidendist Joe Bidenist teine lääne liider, kes Venemaa käitumisest ja motiividest aru saab. Mida te sellega täpsemalt silmas pidasite?

Ma arvan, et nendel kahel on väga adekvaatne kujutlus sellest, milline Venemaa on ja mida ta tahab. Ja mida on võimalik hetkel teha, kas tema vastu või temaga koos. Neil kahel riigijuhil on adekvaatne kujutlus ka oma võimalustest ja mõjuhoobadest ning maailma üleüldisest taustast, mitte lihtsalt Venemaast.

Ma arvan, et Merkelil on see Venemaa-taju isiklik. Tal on juba vastav taust, ta on vene keele kõneleja teatavasti ning ta on aastaid ja aastaid Putiniga läbirääkimisi pidanud. Bidenil tegelikult on ka Venemaa ja ka Nõukogude Liidu kogemus juba aastakümneid olemas, aga ma arvan, et Bideni puhul tuleb see mõistmine ka väga suures osas inimestest, kes tema heaks tema administratsioonis töötavad ja kes teda nõustavad. Ja ma arvan, et see on väga hea.

Bideni meeskond, minu kui Vene-eksperdi mätta otsast vaadates, on üks parimaid, mida ma üleüldse Washingtonis olen näinud. Trumpi ajast ei tasu rääkidagi, aga ka varasemate presidentidega võrreldes.

Ma väga hindan seda, kuidas Bideni administratsioon on taastanud professionaalse diplomaatia. Et tõepoolest konflikti hallatakse diplomaatiaga selle klassikalises mõttes, süvenetakse teise poole mõtlemisse, püütakse seda mõista, võidakse lugeda teise poole signaale, anda enda signaale. Kõik sellised asjad, mis olid osa klassikalisest diplomaatiast 20. sajandil ja mis 21. sajandil on hakanud jääma varju, kuna Twitteri-diplomaatia on selle väga välja tõrjunud ja see on rahvusvahelistele suhetele halb. Nii et mind see kohtumine tegi väga rõõmsaks.

Mõned Venemaa-eksperdid avaldasid enne Joe Bideni ja Vladimir Putini tippkohtumist arvamust, et parim tulemus oleks see, kui pooled lahkuksid laua tagant suure tüliga. See tähendaks justkui, et Biden on edastanud Putinile karmi sõnumi. Hea läbisaamine tähendaks aga justkui heakskiitu Venemaa käitumisele. Bideni ja Putini kohtumise juures me nägimegi mõlema kinnitust, et kohtumine ei olnud vaenulik, vaid konstruktiivne. Küll aga jäi kohtumine oluliselt lühemaks, kui see oli plaanitud. Milliseid järeldusi teie selle põhjal teeks?

Ma ei nõustu selle väitega, et konflikt oleks olnud hea tulemus. Ma arvan, et laupkokkupõrkega ei oleks antud hetkel olnud mitte midagi saavutada. See oleks Venemaad muutnud ainult tõrksamaks kõikides küsimustes, kus on lahkarvamused. Nii Navalnõi, Ukraina kui kõik muu. Omas tõrksuses oleks ta veelgi suurendanud kodumaiste kriitikute mahasurumist, erinevaid sõjalisi ja küberavantüüre erinevates kohtades maailmas jne. See oleks kogu seda käitumist, mis meile ei meeldi, ainult suurendanud ja läänel antud hetkel ei ole ka võimalust seda jõuga lõpetada. Inimesed, kellel on arvamus, et see on mingi asi, mida lääs tolereerib ja et meie võimuses oleks see ära lõpetada, eksivad.

Kui mõelda realistlikult diplomaatiliste, poliitiliste ja ka sõjaliste ressursside peale, mis on lääne käsutuses, siis Venemaaga laupkokkupõrkesse minna ei ole nende ressursside mõistlik kasutus. Kui vaadata, milline on kodune olukord kasvõi sealsamas Ühendriikides, kui vaadata, millised on teised prioriteedid ja Hiina on Ühendriikide jaoks väljakutse number üks. Nii et sellises olukorras konfliktile panustada on võib-olla õilsalt motiveeritud, aga natukene vale arusaam ja ma arvan, et Biden tegi just õigesti.

Paradoksaalsel kombel minu meelest tänapäeva Venemaad tema suhetes läänega võib võrrelda mingisuguse substantsiga, mis avaldab vastupanu, kui talle avaldada survet, aga mis võib muutuda lihtsamini käsitletavaks, kui teda käsitleda kuidagi kergemini. Näiteks auto turvavöö, mis tõmbub jäigaks, kui teda kõvasti vajutada ja venib järele, kui teda pehmelt käsitseda.

Ma arvan, et Venemaaga on natuke samasugune lugu. Biden signaliseeris tegelikult oma täiesti erinevaid seisukohti ja ka seda, et ta võib need seisukohad poliitikaks pöörata. Aga ta seda veel ei teinud. Selline teatav distantseerumine tekitab Venemaa enda sees sellise intellektuaalse ruumi, kus mingid protsessid saavad areneda natukene kiiremini kui vastasel juhul.

Ma olen seda väga hästi näinud, kuidas igasugune kodumaine kriitika Putini aadressil läks täiesti nulli pärast Krimmi annekteerimist ja selle suure Vene-lääne vastasseisu ajal. Ja siis, kui see vastasseis lõdvenes tänu Trumpi võimuletulekule, hakkas kodumaine kriitika uuesti olema lubatud, uuesti olema kuuldav, uuesti pakuti võimalusi muuta poliitilist kurssi, Putini nõunikud käisid ja pakkusid, aga äkki teeks hoopis nii, miks me peame kogu aeg valima vastasseisu, õhkkond nagu muutus.

Samamoodi on regionaalsete konfliktidega nagu Ukraina. Natukene leebem õhkkond annab Venemaale võimaluse jõuda järeldusele, et kontrollida Ukrainat viisil, nagu nad tahavad, ei ole üleüldse võimalik, sest see on loodusseaduste vastu. Ja kui nad mõistavad, et see on loodusseaduste vastu, siis nad teevad mingid järeldused ja muudavad oma poliitikat. Seni, kuni nad arvavad, et pahatahtlik lääs keelab seda neile, seni nad klammerduvad oma praeguse positsiooni külge.

Ma näen, kuidas need mõlemad protsessid – teatav siseriiklik poliitiline kliimamuutus ja strateegiline muutus selles, kuidas Venemaa näeb oma naabruskonda – on Venemaa intellektuaalsel maastikul täiesti olemas. Aga suhetest läänega sõltub see, millise kiirusega nad saavad areneda või vastupidi – nad võivad ka täiesti kinni külmuda.

Nii et kui Putin tajub, et Bideni poolt ja lääne poolt on mingisugune arusaamine ja mõistmine Venemaa käitumise motiividest, siis on olemas eeldus ka agressiivse käitumise lõpetamisele ja leebumisele?

Ma arvan, et võti on siin see, et ta peaks tajuma, et lääne poolt ei ole eksistentsiaalset ohtu. Et lääs ei püüa teda kukutada aktiivselt. See annab võimaluse oma positsioonide muutmiseks.

Kui suhted USA ja Venemaa vahel on pragmaatilisemad ja mõlemad pooled teevad teatud järeleandmisi, siis kas see võib tähendada ka järeleandmisi Balti riikide julgeolekus, näiteks USA sõjalise kohaloleku ja õppuste vähendamise näol?

Ma olen täiesti kindel, et meie arvelt mingisuguseid järeleandmisi ei pakutud ega küsitud. See ei ole teema. Ameerika jaoks me oleme liitlane ja Putin on leppinud sellega, et Eesti on NATO-s ja Ameerika liitlane. Eesti julgeolekule oleks halb uudis hoopis see, kui Ameerika-Venemaa suhted lähevad kontrollimatult halvaks. Niimoodi, et Venemaa, kes on paranoiline ja teinekord loeb lääne kavatsusi valesti, signaliseerimaks oma rahulolematust võib siin teha midagi.

Ma olen alati arvanud, et Vene oht Eesti julgeolekule tuleneb sellest, kui Ameerika ja Venemaa põrkuvad kokku kusagil Ukrainas või Süürias ja Venemaa, tunnetades eksistentsiaalset ohtu, valib selle signaali saatmiseks Washingtonile Eesti, sest otse Washingtoni pommitada oleks ikkagi liiga karm.

See on natuke nagu selline maffiapealikute loogika. Kui üks maffiapealik on teise peale vihane, siis mida ta teeb? Ta ei lähe kohe selle inimese enda vastu, aga ta laseb maha tema väimehe või mürgitab koera. Meie oleme see koer siin.

Sellepärast, ma arvan, et Eestile on hea, kui Ühendriikide ja Venemaa suhted on manageeritavad ja kui on mingid mängureeglid, mis on mõlemale poolele mõistetavad ja mida järgitakse. See ei tähenda absoluutselt mingisuguseid geopoliitilisi tehinguid kellegi teise arvelt. See ei tähenda mitte mingisugust mõistmist ega sõprust. Vastupidi. Praegune USA-Venemaa suhe baseerub ikkagi erimeelsustel, antagonismil. Aga seda suhet on vaja hallata, et see ei väljuks kontrolli alt.

Et lepime kokku, et nendes ja nendes asjades me ei nõustu, aga vaat nendes on meil ühised huvid teha koostööd. Nende viimaste hulka siis antud tippkohtumisel kuuluvad relvastuskontrolli lepped, millega taasalustatakse tööd. Hakatakse rääkima ka küberjulgeolekust ja see on tegelikult teema, millega Eesti võiks kaasa minna. Minu arusaamist mööda on see üsna ajalooline, sellest ei ole varem sellisel tasemel räägitud ja küberjulgeolekuks on vaja tervet uut kontrollirežiimi.