Marko Mihkelson: kas Olgal on Venemaal tulevikku?

Vabasid valimisi taotlenud meeleavaldusel istus 17-aastane Olga Misik kartmatult Vene erimiilitsa ees tänaval maas ja luges kõval häälel ette oma kodumaa põhiseadust. I Foto: Youtube

17-aastane Moskva ajakirjandustudeng Olga Misik sai juuli lõpus korrapealt üle ilma tuntuks. Vabasid valimisi taotlenud meeleavaldusel istus Olga kartmatult Vene erimiilitsa ees tänaval maas ja luges kõval häälel ette oma kodumaa põhiseadust. Täpsemalt seda osa, kus on juttu kodanike õigusest meelsusvabadusele.

Meedia tegi Olgast kiirelt Moskva uute rahutuste sümboli. Ta jagas intervjuusid, rääkis sellest, mis teda tänavale tõi ning avas põlvkondade vahelise konflikti olemuse. Olga isa on president Putini veendunud toetaja.

Olga sündis siis, kui Putin oli kolm aastat võimul olnud. Ta käis lasteaias, koolis ja alustas õpinguid Moskva ülikoolis, kuid riigi eesotsas on ikka seesama mees – Putin. Sarnaselt Olga eakaaslaste, Youtube’i põlvkonna tiinidega, tunnetab ta sügavat vastuolu nende (tuleviku)ootuste ja tegelikkuse vahel. Vabadus ise otsustada ja valikuid teha on nendele sedavõrd oluline, et see ületab hirmu lämmatava politseiterrori ees.

„Meie maal toimub kohtuta hukkamisi nagu vooluliinil, „uue 1937. aasta“ ohvreid on juba tuhandeid. Me rahustame end sellega, et tegemist on esialgu kõigest Tšetšeenia 1937. aastaga, ega meieni ometi välja ei jõuta. Nii arvata on väär ja kergemeelne. Riigis valitseb inimvihkajalik ideoloogia.“ Need read kirjutas ajakirjanik Anna Politkovskaja juba siis, kui Olga oli alles imik. Kahjuks kinnitas Anna kurb saatus nende traagiliste sõnade prohvetlikkust. Ta tapeti 2006. aasta sügisel oma kodutrepil.

Ajakirjandustudengina teab Olga ilmselt hästi Politkovskaja saatust. Ilmselt aimab ta sedagi, et Venemaad muuta on pööraselt keeruline, lausa võimatuna tunduv ülesanne. Nooruslik idealism võib peagi asenduda igapäevaelu paratamatu pragmatismiga või murduda võimude väsitava terrori all. Täpselt nii, nagu see on juhtunud Putini ajastul telekanalite allutamisest alates.

Olga-sugused noored, kes justkui mingi nähtamatu jõu (ja selleks ei ole USA Luure Keskagentuur, nagu hurjutavad võimud) ajel ujuvad vaimsele ja füüsilisele terrorile alla andnud rahvahulgale vastu, väljendavad oma puutumatuses ja julguses lootust vabaduse ideaalide kestmisest Venemaal.

Ilmselt teab Olga oma kunagiste koolikaaslaste pealt, et suurem osa tema eakaaslastest eelistab uskuda Putinit, austab Stalinit ja ülistab Suurt Venemaad. Selles ei saa noori süüdistada, sest propagandistliku ajalookäsitlusega koolis ja zombistava massimeedia mõjuväljas kodus on keeruline leida allikat või tuge vabale eneseväljendusele.

Ometi näitavad nii Olga kui ka näiteks praeguste Moskva meeleavaldustega uue demokraatliku liidrina tuntuks saanud 31-aastase Ljubov Soboli tegevus seda, et Venemaal võib tulevikus siiski olla alternatiiv Putini režiimile. Olga tulevik Venemaal on keeruline, kuid see oleks veelgi lootusetum, kui poleks teisi tema- ja Ljubovi sarnaseid kartmatuid noori.

Kuidas aga reageerivad noorte tegevusele võimud?

Nad on hirmul ega kohku tagasi politseiterrori rakendamise ees. Senini on argumendina kasutatud jõudu ja vägivald on summutanud rahumeelse vastuhaku. Kaadrid sellest, kuidas eriüksuslased peksavad noort naist kõhtu või väänavad invaliidil käsi selja taha, sütitavad tilk tilga haaval ühiskonnas viha ja vastumeelsust. Milleni see viib, võib vaid aimata.

Sattusin hiljuti sotsiaalmeedias nägema üht lühiintervjuud 82-aastase moskvalanna Tamaraga, kes rääkis raadiole Vabadus sellest, miks ta nii kõrges eas on tulnud tänavale Putini vastu meelt avaldama. Veel 2012. aastani oli ta Putinit näinud suure kangelasena, kuid see lõppes päevapealt. Ta oli Bolotnaja sündmuste ajal tulnud lihtsalt pealt vaatama, mille vastu inimesed protestivad, kuid oli ise saanud juhuslikult mööduvalt politsei eriüksuslaselt tugeva rusikahoobi südamesse.

Tänaseks on tal vaid üks sõnum – Putin, see on sõda, vargus ja korruptsioon.

Tamara on veendunud, et Putini võim tugineb vägivallal ja sõjal ning tal on kahju, et kogu maailm vihkab sellepärast Venemaad. Seda räägib elus palju näinud naine, kes sündis Nõukogude impeeriumi kõige kurjakuulutavamal aastal – 1937. aastal, millest metafoorina kirjutas enne oma surma ka Anna Politkovskaja.

Olga võib-olla alles õpib üli- või elukoolis tundma seda, mis takistab Vene võimudel austamast oma enda riigi põhiseadust. Ta tõenäoliselt avastab, et autoritaarsuse sügavad juured ning elanikkonna allaheitlik riigitruu meel annavad kokku võimsa hoova president Putinile oma võimutäiust teostada. Loodetavasti ei murra see teadmine tema meelekindlust. Õnneks on Venemaal kõige kiuste inimesi, kes ei karda seista vaba sõna ja meele eest.

Venemaa muutub avatumaks ja demokraatlikumaks üksnes siis, kui seda tahavad tema enda kodanikud. Põhiseadust lugev Olga tuletab nii mõnelegi meelde, et Venemaal kehtib juba 1993. aastast konstitutsioon, mis on loonud sõnas ja õiguses kõik vajalikud eeldused demokraatlikuma riigikorralduse arenguks.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kaks korda kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (38)