NOËP: nostalgiast pungil hetkedel tajud rohkem oma surelikkust

NÖEP ehk Andres Kõpper. | Pressifoto.

NOËP ehk Andres Kõpper on üks väheseid kohalikke artiste, kes on saanud kutse esineda hinnatud Flow festivalil Helsingis. Koos peotäie teiste siinsete muusikutega, kes lisaks koduväljakule aktiivselt ja konkurentsivõimeliselt välismaisel muusikaareenil toimetavad, on NOËPi looming jõudnud publikuni Võsu rannast Sydneyni.

Kõpperi resümeesse mahuvad kõrged kohad rahvusvahelistes striimimistabelites, koostöö ÜENSO orkesteri ja muusikutega nagu Kadri Voorand ja Sander Mölder ning film “Vasaku jala reede”. Tema kodumaised kontserdid on sündmused, kus piletid välja müüakse. See on võimas kombo, kuid sellele vaatamata suhtub Kõpper ise oma edusse pigem tagasihoidlikult, muutes ta ka võimatult sümpaatseks ja normaalseks inimeseks. Õnneliku juhuse kaudu viibime mõlemad ühel augusti reedel Intsikurmus ning leiame laivide vahel hetke, et murule istuda ja peatselt Telliskivis toimuva kontserdi eel tema teekonnast rääkida.

Mäletad sa hetke, mil said aru, et NOËP läheb lendu? 

Kõige märkimisväärsem hetk oli see, kui üks minu sõbranna helistas mulle keset ööd ning ütles, et on Hispaanias ning vaatas, et minu lugu “Move” on Spotify viral tabelis. Pärast seda läksin vaatasin ka ning lugu oligi kõrgel kohal – see pani küll mõtlema, et läheb päris okeilt.

Kas täiskohaga muusikategemise otsuse eel tundsid ka mingit hirmu või ärevust?

NOËP’i algusajal tegin tegelikult selle kõrval mitu aastat ka reklaami ja režissööri tööd. Kui 2016. aasta lõpus otsustasin, et hakkan muusikavaldkonnas täiskohaga toimetama, tekitas see teoreetiliselt ikka natukene kõhklust, kuid sisetunde mõttes ei olnud seda hetkekski.

Sind saadab üsna pretsedenditu edu ning lisaks Eesti turule toimetad jõuliselt ka välismaises muusikasfääris. Mis selle edu taga seisab?

Ma arvan, et see pretsedenditu edu on isegi pisut ülehinnatud. Mul läheb hästi, kuid on palju teisi artiste ka, kes välisturgudel edukalt toimetavad. Kohalik muusikatööstus ning eksport on ennast üldiselt paremini käima tõmmanud. Igal juhul on oluline olla järjepidev. Ma kujutan ette, et on palju artiste, kes jõuavad ühe looga punkti, kust oleks võimalik edasi minna ja veel enam saavutada, kuid nad ei oska seda lainet edasi surfata.

Raske on mingit masterplan’i välja mõelda, kuid kui endale see asi meeldib, mida teed, siis tuleb seda järjepidevalt ja eesmärgipäraselt edasi teha.

Samast edust rääkides…On igati inimlik, et suur positiivne tähelepanu mõjub egole pigem paisutavalt, kuid sinu puhul vähemalt ei tundu, et oleksid kuidagi ära tõusnud. Kuidas sa jalad maas hoiad?

Nii palju kui mina Eestis tuntud inimesi tean, siis tegelikult pole ühelgi vähegi normaalsel inimesel põhjust lasta katusel ära sõita. Kindlasti maailma mastaabis olles väga kõrgel tasandil on see keerulisem, aga Eestis mõnes mõttes polegi kuulsusi kui selliseid. Mina näen seda nii, et on inimesed, kes tegelevad aladel, mis jäävad avalikkusele rohkem silma. Muusika ja teatriga kaasneb lihtsalt see, et su nägu ja nimi on rohkem pildis.

Mis on sulle su enda loomingus kõige olulisem lugu?

“Move” ehk esimene lugu, mis ma NOËP’i alt lansseerisin, on üks selliseid südamelähedasemaid lugusid, mis on endiselt minu jaoks mõnusa atmosfääriga ja mida on siiani mõnus mängida ning ma ei põe selle pärast, et mis keegi sellest arvab.

Oled maininud, et sinu lugude ühine nimetaja on tihti nostalgia. Kas oled ka üldiselt palju minevikku vaatav inimene? 

Kui läheb väga intensiivseks tagasi vaatamiseks, võib see mulle suurt mõju avaldada küll. Näiteks kui on mingi perekondlik fotode või vanade videote vaatamine. Läbi selle on aja möödumine nii tajutav ja sellistel nostalgiast pungil hetkedel tajud rohkem oma surelikkust. Nostalgiat on mitut sorti, vahel on see üdini positiivne, vahel negatiivne, kuid mõlemad vormid võivad olla inspiratsiooni aluseks.

Oled muusikat välja andnud singlite ja lühialbumi vormis, miks nii? 

See on jooksvalt nii läinud, kuna olen olnud seotud plaadifirmadega, kes on oma strateegialt rohkem singlipõhised ning uus Itaalia plaadifirma samamoodi.

Tahtsingi selle sama Itaalia plaadifirma kohta uurida, kellega peale viimase singli “Fk This Up” lansseerimist lepingu sõlmisid. Kuidas see sinu tulevikuplaane voolinud on? Kas sellega seoses on oodata ka LP’d?

Kauamängivat, ma arvan, et kohe ei tule. On olnud perioode, kus tunnen küll, et tahaks täiega plaati välja anda, kuid see ei kattu alati eelnevalt seatud eesmärkidega. Samas olen selle singlipõhise strateegiaga rahul, kuid kui see paus lugude vahel läheb liialt pikaks, tekib sisemine rahutus. Plaane tuleb teha nii Eesti-sisese kui välismaise turuga arvestades ning viimasel kuskile jõudmine võtab kauem aega kui see, kui kiiresti kohalik publik uut lugu ootab.

Nagu juba eelnevalt põgusalt juttu tuli, on sul ka arvestatav taust filmivaldkonnas. Kui peaksid valima, kas saavutada rahvusvaheline edu filmis või muusikas, siis kumb sõelale jääks?

Nüüdseks olen filmi alal niivõrd ebakompetentne, et sellest fantaseerimine ei mahugi pähe. Kahtlemata unistasin sellest noorena ja muusikas läbilöömise jahtimine tekkis hiljem. Teatud määral oli muusika teema küll alati kuskil kuklas, kuid kainemõistuslikult olin suure aja oma elust režissööri radadel. Praegu tunnen, et ainuüksi muusikas on nii palju, mida õppida, teha ja kuhu areneda ning arvan, et hetkel valiksin muusika.

Kas film on midagi, mille juurde võiksid tagasi pöörduda?

Selle ideega võib flirtida küll, kuid see on täiesti omaette maailm ning kui selles vallas aastaid ei pinguta, siis sinna tagasi libisemine väga lihtsalt ei käi, kuid eks aeg näitab.

Oled teinud muusikat erinevates žanrites, Tenfold Rabbit viljeles pigem melanhoolsemat indie’t ning Kadri Voorandiga kevadel välja antud loos kohanesid pigem tema teemaga kui vastupidi. Mis stiilides sa veel tahaksid katsetada?

Mulle väga meeldib funk, urban muusika, näiteks see, mida teeb Anderson .Paak. See on midagi, mida ma isiklikult vaibin, kuid vokalistina ma sinna veel vähemalt ei julgeks trügida, sest selles žanris on ausus, hääldus ja keeleline autentsus kriitilise tähtsusega. Mingi hetk tuleb ilmselt ka see periood, kus teen miskit, mis on popmuusikale vastandiks ning, mis on pigem instrumentaalipõhine ja võib-olla mitte nii raadiosõbralik.

Kas sa tahaksid kunagi ka eesti keeles muusikat teha? Kui jah, siis mis stiilis sa ette kujutad, et see kõlada võiks?

Kindlasti ei välista seda. See annab hoopis teistsuguse väljundi muusika tegemisele, aga lähemal ajal ma seda ei plaani.

Sinu lähituleviku ainus kohalik kontsert, mis pidi toimuma ära jäänud Sweet Spotil, leiab nüüd aset Telliskivi Loomelinnakus. Kas seal võib oodata ka üllatusi näiteks uute lugude näol?

Seal plaanin teha täiega palju uusi lugusid ning potentsiaalselt isegi lugusid, mis võib-olla kunagi hiljem välja ei tule ja mida võib-olla üldse kunagi hiljem enam ei kuule. See tuleb üks suur katsetamiskontsert – seal on laiendatud koosseis, et saaks võimalikult palju laivi päriselt ka laivis teha. Mul on endal vaid kaks kätt, seega võtsin endale paar veel juurde, et kõiki sämpleid ja asju laivis teha. Mulle endale hullult meeldib koos teiste inimestega esineda ning ma ei ole ka ainuke vokalist laval.

NOËPi ainus lähitulevikus planeeritud kohalik kontsert toimub 7. septembril Telliskivi Loomelinnakus. Rohkem infot leiad siit.

***

Edasi ankeet

Iga usutluse lõpus saab intervjueeritav Edasi ankeedi viie küsimusega.

1. Esimene ja viimane helikandja mille ostsid?

Ma paraku esimest ei mäleta. Viimane oli Erki Pärnoja “Efterglow”.

2. Lugu, mis on sinu jaoks aegumatu?

The Source and the Candi Staton “You’ve Got the Love”.

3. Sinu lemmik paik maailmas?

Eesti mets.

4. Kui saaksid ajas rännata, mis aega ja kuhu reisiksid?

Reisiksin lähitulevikku (ca 20-30 aastat), et näha, mis maailmast/maakerast saab ning kui olukord on düstoopiline, siis ehk õnnestub tolle aja tagantjärgi tarkusest midagi kaasa võtta.

5. Hetk elus, mil muusika on üleliigne?

Kui olen rahutu või väsinud. Pärast pikka päeva stuudios samuti.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (33)