Edith Piafi, keda on kutsutud ka Pariisi varblaseks ning lauljatee alguses jõmpsikas Piafiks (La môme Piaf), hindavad prantslased XX sajandi šansoonižanri kõige eredamaks ja erilisemaks täheks. Paljud praegused ja ka möödaniku artistid austavad tema talenti ja nii mõnigi neist, olles kuulnud lapsepõlves krabisevalt vinüülplaadilt tema ainuomast häält, on sellest vaimustunult hiljem ise lauljaks kippunud. Ka minu huvi prantsuse keele ja kultuuri vastu on saanud alguse just madame Piafi kaudu. Püüangi järgnevas tutvustuses välja tuua lauljatari talendi tausta, mille aluseks on tema hääl, siiras esituslaad ja laulude sõnum.
Eriline elu
19. detsembril 1915. aastal kell 5 hommikul sündis legendi kohaselt Pariisis Belleville’i tänava politseijaoskonna ees Edith Giovanna Gassion, kelle ilmaletulekut assisteerisid kaks politseinikku. Uus ilmakodanik tegi kohe nii valju häält, et see jättis varju kõrvaloleva väikese kiriku kellade kõla. Nii leidis aset tulevase maailmakuulsa lauljatari esimene kontsert.
