Erkki Otsman: Edith Piafi kibemagus elu ja laulud

Edith Piaf.

Edith Piafi, keda on kutsutud ka Pariisi varblaseks ning lauljatee alguses jõmpsikas Piafiks (La môme Piaf), hindavad prantslased XX sajandi šansoonižanri kõige eredamaks ja erilisemaks täheks. Paljud praegused ja ka möödaniku artistid austavad tema talenti ja nii mõnigi neist, olles kuulnud lapsepõlves krabisevalt vinüülplaadilt tema ainuomast häält, on sellest vaimustunult hiljem ise lauljaks kippunud. Ka minu huvi prantsuse keele ja kultuuri vastu on saanud alguse just madame Piafi kaudu. Püüangi järgnevas tutvustuses välja tuua lauljatari talendi tausta, mille aluseks on tema hääl, siiras esituslaad ja laulude sõnum.

Eriline elu

19. detsembril 1915. aastal kell 5 hommikul sündis legendi kohaselt Pariisis Belleville’i tänava politseijaoskonna ees Edith Giovanna Gassion, kelle ilmaletulekut assisteerisid kaks politseinikku. Uus ilmakodanik tegi kohe nii valju häält, et see jättis varju kõrvaloleva väikese kiriku kellade kõla. Nii leidis aset tulevase maailmakuulsa lauljatari esimene kontsert.

Edithi lapsepõlv ja puberteet möödusid tänavail koos akrobaadist isaga, kelle esinemisnumbrite vahel väike tüdruk oma laule esitas. Selleks et tänavalärmis välja kosta, peab olema tugev hääl, peab olema vastav tämber ja fokuseeritus (proovisin ka ise selle ära, lauldes aastate eest ühe päeva Pariisi tänaval koos akordioniga). Tänavad olid Edithile ainukeseks konservatooriumiks ja elukooliks. Aastaid hiljem maailmatuntud lauljana esitas ta ikka laule, mille kangelasteks olid lõbutüdrukud, hulkurid, varganäod, õnnetud tüübid, seiklejad – ühesõnaga seltskond, kes teda kunagi ümbritses ja keda hästi elavad inimesed mitte kelleksi ei pea. Kuid ka eluheidikud otsivad tema lauludes armastust, lähedust ja mõistmist.

Erkki Otsman

Erkki Otsman on muusik ja artist. Loe artikleid (12)