Erkki Otsman: Edith Piafi kibemagus elu ja laulud

Edith Piaf.

Edith Piafi, keda on kutsutud ka Pariisi varblaseks ning lauljatee alguses jõmpsikas Piafiks (La môme Piaf), hindavad prantslased XX sajandi šansoonižanri kõige eredamaks ja erilisemaks täheks. Paljud praegused ja ka möödaniku artistid austavad tema talenti ja nii mõnigi neist, olles kuulnud lapsepõlves krabisevalt vinüülplaadilt tema ainuomast häält, on sellest vaimustunult hiljem ise lauljaks kippunud. Ka minu huvi prantsuse keele ja kultuuri vastu on saanud alguse just madame Piafi kaudu. Püüangi järgnevas tutvustuses välja tuua lauljatari talendi tausta, mille aluseks on tema hääl, siiras esituslaad ja laulude sõnum.

Eriline elu

19. detsembril 1915. aastal kell 5 hommikul sündis legendi kohaselt Pariisis Belleville’i tänava politseijaoskonna ees Edith Giovanna Gassion, kelle ilmaletulekut assisteerisid kaks politseinikku. Uus ilmakodanik tegi kohe nii valju häält, et see jättis varju kõrvaloleva väikese kiriku kellade kõla. Nii leidis aset tulevase maailmakuulsa lauljatari esimene kontsert.

Edithi lapsepõlv ja puberteet möödusid tänavail koos akrobaadist isaga, kelle esinemisnumbrite vahel väike tüdruk oma laule esitas. Selleks et tänavalärmis välja kosta, peab olema tugev hääl, peab olema vastav tämber ja fokuseeritus (proovisin ka ise selle ära, lauldes aastate eest ühe päeva Pariisi tänaval koos akordioniga). Tänavad olid Edithile ainukeseks konservatooriumiks ja elukooliks. Aastaid hiljem maailmatuntud lauljana esitas ta ikka laule, mille kangelasteks olid lõbutüdrukud, hulkurid, varganäod, õnnetud tüübid, seiklejad – ühesõnaga seltskond, kes teda kunagi ümbritses ja keda hästi elavad inimesed mitte kelleksi ei pea. Kuid ka eluheidikud otsivad tema lauludes armastust, lähedust ja mõistmist.

Armastada ja olla armastatud ongi universaalne sõnum, mida Edith Piaf oma lugudes jagab. Lauljatar lindistas aastatel 1936–1963 sadu laule, tema hääl muutus sügavamaks nüansirikkamaks, kuid see, mis jäi muutumatuna püsima, oli tema siiras esituslaad. Iga laul, nii traagiline kui lõbus, on nagu omamoodi ülestunnistus, pihtimus, hümn armastusele. Seejuures ei ole Edith Piaf oma lauludes ainult kirjeldaja või jutustaja, vaid ta on igast laulust 100% osavõtja, need kõik nagu räägiksid just temast endast. Piafil oli komme öösel harjutada ja seda koos kogu oma meeskonnaga. Keegi ei saanud hommikule enne, kui lugu oli nüanssideni selgeks lauldud. Tema kaaslaste mälestustest selgub samuti, et ta oli väikest viisi türann. Oma Lanne’i puiestee korteris sulges ta kõrvaltuppa luku taha tekstimeistri Michel Emeri ja ka Michel Rivgauche’i ning lasi nad sealt välja alles siis, kui sobivad laulusõnad valmis olid.

Armastuslaulud

Edith Piafi kibemõru elu peegeldub tema lauludes ning seepärast otsustasin siinkohal mitte lahti kirjutada madame Piafi elulugu, mida on enne mind juba kordades tehtud, vaid keskenduda laulude maailmale. Ka prantsuse keelt mõistmata saab kuulaja juba lauljanna häälest ja muusika tonaalsusest sõnumi, kas lauldakse armumise värskusest, armastuse lembehetkedest või hoopis lahkumineku pisaratest. Mitmed sajad laulud, mida Pariisi varblane esitanud ja lindistanud on, kujutavad endast sadu armastuse tundetoone, mis pärinevad lauljanna enda kirevast eraelust.

Edith Piaf ei elanud ratsionaalselt. Ta elas oma tunnetele vastavalt. Ta armus tihti ja suutis elada kellegagi koos vaid nii kaua, kui kestis armastus. Ta ei suutnud kooselu vormida argipäevaks. Süüvimata tema isiksusse, võiks Edith Piafi pidada kergemeelseks naiseks, kuid usun, et kui hea lugeja on ära kuulanud minu valitud laulud, saab ta veidi aimu, milline oli lauljanna sisemaailm. Lisan laulude juurde võimalikult originaalilähedased vabas vormis tõlked.

J’ m’en fous pas mal” / “Mul on suva” – Michel Emer (1946)

Selle kupleelaulu tekst annab realistliku kirjelduse sõjajärgse Prantsusmaa töölisneiu elust ja tema tundemaailma pakatavast seksuaalsusest. Minu jaoks on selle laulu sõnumis oskust olla hetkes, olla oma elu peremees nii halvas kui heas. See on elu täis kibemagusaid hetki!

“Ma sündisin Bonne Graine’i tänavakitsuses (see on koht Pariisi 11. linnaosas, Belleville’i kvartalis) ja sealt ma kogusin elujõudu pikaks ajaks.

Ma töötasin terve nädala nagu koer ja seda vaid selleks, et peremees rahul oleks. Sõbrad ütlesid mulle tigedalt: sa teed endale liiga ja küll sa näed, et sa veel kahetsed seda.

Mul on sellest suva, tulgu, mis tuleb! Mul on ükskõik, mida inimesed minust arvavad. Mul on minu pühapäev, mul on minu Seine’i kaldad, avenüü Opera. Ja õhtuti on taevas tähed, mis on kenad kui juveelid, ning ilusad isased, kes on valmis suudlema mu kaela. Ja kõik muu, see on mulle suva.

See oli just ühel ilusal pühapäeval, kui me kahekesi läksime tantsima ja ma lasin sul end suudelda. Sõbrad ütlesid mulle tigedalt: see tüüp on ju teada, see on üks südametu hulkur, hädakott, sa saad temaga veel näha elu kõikides värvides.

Mul on ka sellest suva, tulgu, mis tuleb! Mul on ükskõik, mida inimesed minust arvavad. Mul on minu armsam ja tema käsivarred, mis mind hellitavad. Tema ihu on nii õrn ja soe ning tema suu, mis mind suudleb. Oh mu armsam, küll ta on kena. Temaga ma läheks ükskõik kuhu.

Temaga ma elasin läbi oma elu parimad, need uskumatud hetked. Kuid ühel kevadpäeval täis päikest läks ta minema midagi ütlemata, läks minema ilma mind viimast korda suudlemata…

Mul on sellest suva, tulgu, mis tuleb! Mul on minu minevik, mälestused, mis mind hellitavad ja laulavad minu südames. Kõigis paigus, kus ma käin, meenub mulle minu õnn. Ma tantsin suletud silmil ja ma unistan, et need oleme me kaks, ning vahel mu süda lööb raskelt. Kuid muidu, kõik muu on mulle suva.”

 “Les amants d’un jour” / “Armastajad üheks päevaks” –  M. Monnot / C. Delécluse, M. Senlis (1956)

Selles laulus kerivad end lahti kontrastsed maailmad: hallilt argipäevane rutiinselt korduv elukangas on vastandatud erksale ja erakordsele. Kuid see viimane saavutab oma mõju ainult läbi armastajapaari ohvriteo.

“Mina kuivatan klaase kohviku baarileti taga, mul on liialt teha, et olla unistustes. Selles nutma ajavalt banaalses dekooris ma näen neid taas saabumas.

Nad tulid teineteisel käest kinni hoides, õnnest särades nagu kaks kerubiini, tuues endaga kaasa päikesepaistet. Nad küsisid tuba, et olla koos, ja mulle meenub, kuidas nad vaatasin nii õrnal ilmel seda koltunud tapeediga ruumi. Ja kui ma sulgesin ukse nende järel, siis ma tundsin nende silmades nõnda palju päikesepaistet, et see tegi mulle haiget, see tegi mulle haiget.

Mina kuivatan klaase kohviku baarileti taga, mul on liialt teha, et olla unistustes. Selles nutma ajavalt banaalses dekooris nad leiti koos keha keha kõrval.

Nad hoidsid käest kinni, nendes oli rahu, nende silmad olid suunatud uute alguste poole. Päikesepaistes nad maeti õõnsasse voodisse. Ja kui ma uuesti sulgesin ukse nende järel, siis ma tundsin, et nad istutasid minu südamesse oma päikesepaiste maitse ja veel nõnda palju värve, et see teeb mulle haiget, see teeb mulle haiget.

Mina kuivatan klaase kohviku baarileti taga, mul on liialt teha, et olla unistustes. Selles nutma ajavalt banaalses dekooris on jälle üks tuba välja üürida…”

 “La fête continue” / “Pidu jätkub” – M. Emer (1949)

Selle laulu keskpunktis on eluheidikute märkamine ja kirevate kontrastide esiletoomine. Meie ette ilmuvad 20. sajandi keskpaiga suurlinna hüljatud ehk les misérables. Seal, nagu ka igal pool mujal, käivad koos lõbu ja trall ning mure ja halin. Õnnelikud on pimestatud oma õnnest ega märka vastandmärgiga tegelasi.

“Pidu on täies hoos: muusika ja maneež; pähklikompvekid ja karabiinid; selgeltnägijad ja paljad naised; hommikust õhtuni lõputus rongkäigus laulud, kiiged… pidu jätkub…

Alumisel korrusel on karjuvad lapsed, isa on haige ja ema on läinud. Isa jagab kõrvakiile kogu kambale, kuid tänava lärm katab nende karjed. Kõrgemal korrusel on kaks noort, oh kuidas nad teineteist armastavad, kuid nende vanemad ei taha sellest midagi kuulda. Nad otsustasid, et nad jäävad kokku, ja nad tapsid end nüüd just täna õhtul.

Ülemisel korrusel elab üks lesk, kes mitte kellegi vastu siin ilmas enam huvi ei tunne. Tal on vaid ta poeg. Poeg aga kadus koos hoiurahaga ja nüüd lesk nutab päeval ja öösel. Seal on ka väike poiss, kes sai koolis nulli, teda karistati ja järgmisel pühapäeval ta peab istuma toas terve päeva ning peole ta ei saa.

Pidu on täies hoos: muusika ja maneež; pähklikompvekid ja karabiinid; selgeltnägijad ja paljad naised; hommikust õhtuni lõputus rongkäigus laulud, kiiged… pidu jätkub…

Vastaskorteris on sõbralikud vanakesed, kelle tütar jäi kadunuks juba 25 aasta eest. Neil on nüüd vaid üks maania: keerutada lauda. Hing, kas oled sa siin? … ja nad on jälle rahul. Ning mina, nagu kõik teised, olen selle draama tunnistajaks, kuid ma pigistan kinni silmad ja mõtlen vaid oma õnnest. Me sinuga kahekesi kuulume teineteisele nii hinges kui kehas, me oleme liiga õnnelikud, et tunda kaasa teistele.

Pidu on täies hoos: muusika ja maneež; pähklikompvekid ja karabiinid; selgeltnägijad ja paljad naised; hommikust õhtuni lõputus rongkäigus laulud, kiiged… pidu jätkub…”

“Mea Culpa” / “Minu süü” – H. Giraud / M. Rivgauche (1954)

See laul on kui keskaegne maal, mis hoiatab seitsme surmapatu eest. Inimeseloom on oma moraalis nõrk, lootes, et ülestunnistuses saab ta lunastuse või teeb seda hoopis armastuse tuli.

“Ma olen teinud pattu. Olen olnud uhke, sind omades ainult endale ühe silmapilguga. Mea culpa!

Ma olen teinud pattu. Olen olnud kade, andes ennast sulle, andes sulle kogu oma elu. Mea culpa!

Ja ma olen olnud ahne, olles pimestatud sinu silmist, ma nägin su suud ja ma tundsin joobumust, kuna ma jõin tuld!

Ma olen teinud pattu. Olen olnud laisk, kui ma sain tundma su käsivarsi, minu hellituste hälli. Mea culpa!

Kuid need, kes pole kunagi patustanud, mind viskavad esimese kiviga; kuid need, kes pole kunagi armastanud, keelduvad minu eest palvetamast!

Ma olen teinud pattu. Olen olnud vihane, sinu vastu, enda vastu, kogu maailma vastu. Mea culpa!

Ma olen teinud pattu. Olen olnud ihas, igal öösel sinu käte vahel, aga mu hing on olnud puhas. Mea culpa!

Ja ma olen olnud ihne, ma sind peitsin oma südame sügavusse, et seal sind mõnutundes jumaldada, kaitstuna varguse eest! Mea culpa!

Nõnda siis, sa näed, olen ma patustanud seitse korda ja ainult sinu pärast. Mea culpa!

Aga ühel päeval kui sa mult seda nõuad, oh mu armsam, ma alustaksin jälle ja jälle! Mea culpa! Mea culpa!

Les trois cloches” / “Kolm kella” – Jean Villard (1945)

Seda lugu esitab Edith Piaf koos omaaegse kuulsa a capella poistebändiga “Les compagnons de la chanson”. Kolm kella on kokkuvõte ajalise inimelu suurhetkedest. Kellade pau-pau ülemhelide sees kõlab sõnum – tout casse, tout passe, tout lasse (kõik katkeb, kõik möödub, kõik hääbub) – ning me kõik peame leppima selle tõega. Tõelised kristlased leiavad aga selle laulu tekstis oma erilise sõnumi.

“On küla oru põhjas muust maailmast peaaegu ära lõigatud. Siin ühel tähisel ööl üks poisslaps sündis. Talle nimeks sai Jean François Nicot. Ta on õrn, roosa ja lihav. Külakirikus see ilus poisslaps saab homme ristitud.

Üks kell kõlab ja kõlab, tema heli kajab kajas ja teatab, et see on Jean François Nicot’le. See on üks õis, mis avaneb päevale, vaevalt-vaevalt tõusnud leegikene, mis on veel nõrk ning nõuab kaitset, õrnust ja armastust.

On küla oru põhjas eemal teedest, eemal inimestest. Siin 18-aastasena võtab Jean François rahutu südamega naiseks õrna Elise, kes on valge kui õunapuu õis. Jumala ees küla vanas kirikus nad sellel päeval abielluvad.

Kõik kellad kõlavad ja kõlavad, nende heli kajab kajas, et imeliselt kroonida François Nicot’ pulma. Üks olgu teil süda ja hing, ütleb preester, ja igaveseks, olge te selleks puhtaks leegiks, mis kasvab ja mis kinnitab teie armastuse suurust.

On küla oru põhjas, läevad päevad, läevad ööd, aeg möödub. Siin ühel tähisel ööl üks süda uinub, François on surnud. Sest meie liha on nagu taim, nagu põllulilled, viljapead, küpsed viljad, kimbud, pärjad, paraku kõik nad kaovad kuivades…

Üks kell kõlab ja kõlab, ta laulab surmas. Ahistavalt ja monotoonselt ta kordab elavatele: ärge värisege, ustavad südamed, Jumal teile osutab ühel päeval, te leiate tema tiiva all koos igavese eluga igavese armastuse…”

 “Milord” – M. Monnot / G. Moustaki (1956)

Lauljanna ühes tuntumas laulus saame mõne minuti jooksul osa ühe härra elus puhuvate tuulte vastandpaaridest: kord tuleb võit ja siis kaotus; kord valu ja siis jälle rõõm. See on ka laul empaatiast: oskusest teist inimest mõista, kuulata ja lohutada!

“Tulge siia, milord, istuge minu lauda, väljas on nii külm, kuid siin on mugav. Laske end lõdvaks ja tundke end hästi, milord! Laske oma mured minu südamesse ja sirutage oma jalad laua alla! Ma tunnen teid, milord, aga teie pole mind kunagi märganud. Ma olen üks sadamatüdruk, üks tänavavari!

Ometigi eile ma teid riivasin, kui te minust möödusite, te olite nii uhke, jah, taevas oli teid õnnistanud. Siidrätik lehvis teil õlgadel, te olite suurepärases rollis just nagu kuningas. Te jalutasite kui võitja, sest teie käekõrval oli üks daam. Mu jumal kui kaunis ta oli, jah, teda nähes võin ma end mitte sündinuks lugeda.

Tulge siia, milord, istuge minu lauda, väljas on nii külm, kuid siin on mugav. Laske end lõdvaks ja tundke end hästi, milord! Laske oma mured minu südamesse ja sirutage oma jalad laua alla! Ma tunnen teid, milord, aga teie pole mind kunagi märganud. Ma olen üks sadamatüdruk, üks tänavavari!

Mõnikord on kõrini kõigest, kui sadamas seisab üks laev. Ja siis käriseb lõhki kõik, kui see laev lahkub. See laev viib kaasa tüdruku nii õrnasilmse, kes ei saanud aru, et ta teie elu ära lõhub. Armastus, see ajab nutma, ja milleks on elu, mis annab meile lootust ning siis võtab kõik tagasi.

Tulge siia, milord, te olete nagu laps, laske end lõdvaks, tulge minu kuningriiki: ma ravin kahetsusi, ma laulan romanssi, ma laulan milordidele, kellel pole elus vedanud. Vaadake mind, milord, te pole mind ju kunagi märganud… Aga teie, milord, teie nutate, ja ma ei oleks seda iial oodanud…

Noh, aitab milord, naeratage natuke, milord, natuke veel ja veidike veel, no nüüd on juba parem! Noh, naerge nüüd, milord, noh laulge nüüd, milord, la- la- la; ja tantsige nüüd, milord, braavo, milord, veelkord, milord!”

Järelehüüe

Aeg on möödunud, Edith Piafi pole juba 58 aastat meiega. Muusikastiilid on muutunud, uutel põlvkondadel on omad iidolid. Eelmised lauljad vajuvad unustusse. Õnneks on lindistused ja filmid, mis annavad huvilistele edasi seda, mis oli. Edith Piafi väärtus Prantsusmaa ja kogu maailma kultuuripärandisse jääb püsima, sest tema siiras ja suurepärane esituslaad ning eriline hääl on mõjutanud paljusid ning paljud tema laulud on omandanud igihalja staatuse. Värskeim näide kasvult väikese lauljanna suurest varjust prantsuse laulule ilmneb hiljuti toimunud suursündmuses, sest minu arvates sellel aastal Prantsusmaad edukalt Eurovisioonil esindanud artist Barbara Pravi oli piafilik nii esituses ja kui välimuses.

Lõpetuseks lisan alljärgnevalt omapoolse tõlkena väljavõtte prantsuse kirjaniku ja esseisti ning lauljatari sõbra ja talendi austaja Jean Cocteau järelehüüdest, mille ta kirjutas 11. oktoobril 1963 Edith Piafi lahkumise järel, ning selle lugemisel sobiks kuulata lauljanna kuulsaimat šansooni “Non, je ne regrette rien” / “Ei, ma ei kahetse midagi”.

“Vaadake seda vapustavat väikest olendit, kelle käed on nagu varemete sisalikud. Vaadake tema Bonaparte’i laupa, tema pimedaid silmi, mis on leidnud tagasi nägemise. Kuidas ta laulis, kuidas ta end väljendas, kuidas väljusid tema kitsast rinnast sügava öö oiged.

Seal ta on laulmas nagu aprillikuu ööbik, kes proovib oma armulaulu. Kas te olete kuulnud, kuidas ööbik harjutab? Ta pingutab, ta kahtleb, ta kääksutab, ta lämbub. Ta hakkab uuesti pihta ja kukub jälle kokku. Kuid järsku ta leiab end, ta alustab oma laulu ja seejärel lööb ta oma helidega kõik enda ümber segi.

See on hääl, mis tuleb kaugelt seest; hääl, mis on kõikjal jalgadest peani; hääl, mis kerib lahti kõrge musta sametise laine. See soe laine ujutab meid üle, ta tungib meisse ja läbistab meid.

Ring on täis saanud. Edith Piaf, nagu nähtamatu ööbik oksal, on muutunud ise nähtamatuks. Temast pole jäänud muud kui ta pilk, ta kahvatud käed, tema nagu vahast laup, mis haarab kinni valgusest, ja see hääl, mis paisub, mis tõuseb, mis vähehaaval muutub temaks endaks ja mis suureneb nagu vari seinal, asendades kuulsusrikkalt seda väikest häbelikku tüdrukut.

Piaf, šansooni must ingel… nagu umbrohi, mis tärkab aina enam, kui teda maha tallatakse. Geniaalne naine.

Madame Piaf on jäljendamatu. Pole enne kunagi olnud Edith Piafi ja teda ei saa olema ka tulevikus. Ta valitseb ainukesena Prantsusmaa öise taeva üksinduses.

Ja see on tema, kes teraselt sealt ülevalt silmitseb embunud paare, kes oskavad veel armastada, kannatada ja surra.

Ma pole kunagi tundnud kedagi, kes oma hingelt oleks vähem säästlik. Ta mitte ainult ei kulutanud seda, ta jagas seda heldekäeliselt…”

Kutse kontserdile

Armas lugeja, mul on hea meel Sind kutsuda meie kontserdile “Armastuse laul”, milles kõlavad Edith Piafi kibemagusad laulud. Kontsert toimub 15. juunil kell 19.00 Estonia teatri kammersaalis. Esinevad: Erkki Otsman (laul), Allan Jakobi (akordion), Andranik Kechek (klaver) ja Tanel Liiberg (kontrabass). Rohkem infot: www.otsman.com

Artikli valmimisel kasutatud kirjandus:

  • Edith Piaf “ L’hymne à l’amour: les chansons de toute une vie”
  • Bernard Marchois “Edith Piaf: opinions publiques”

Erkki Otsman

Erkki Otsman on muusik ja artist. Loe artikleid (11)