Erkki Otsman: Zarah Leander – hääl nagu raske punane vein

Zarah Leander. Foto: Wikimedia Commons.

Zarah Leanderi hääl ja laulud tulid minu juurde üliõpilaspäevil, 1990ndate aastate alguse Tartus, umbes siis, kui hakkasin kohalikes kabareedes ja klubides esmakordselt avalikult esinema. Tõenäoliselt oli ühel kamraadil lauljatari vinüülplaat, mille ta minu üllatamiseks kohtumisel plaadimängijasse pani ning seejärel ise uuris, et kes laulab – kas mees või naine. Laulud kõlasid saksa keeles, mille oskus mul siis veel puudus, ning nõnda tuli mul otsustada ainult esitusviisi järgi. Hääl, mida ma kuulsin, oli baritonaalne, ja teksti andis laulja edasi järsult, kuid emotsioon teksti taga oli õrn ning see viimane saigi äraarvamise võtmeks.

Minu vaimustus artistist oli nii suur, et otsustasin teha Leanderi lauludest kontserdikava, millest kujunes minu esimene lavasaavutus. See vaimustus kestab minus veel praegugi ning seepärast sündiski järgneva artikkel, milles soovin lugejaga jagada mõningaid pöördepunkte Zarah Leanderi vapustavast elust ja karjäärist ning tutvustada tema laule. Lisan alustuseks 1937. aastal ajalehes Berliner Lokalenzeiger kirjutatu:

“See hääl on joovastav nagu raske punane vein. See hääl võib kõlada nii võimsalt nagu orel, näida läbipaistvana nagu klaas, sügavana nagu metall. Selles hääles on olemas kõik: juubeldus, õnn, elust joobumise meloodia ja meeletu valu.”

Rootsimaa rüpes

Zarah Leander (Zarah Stina Hedberg) sündis 15. märtsil 1907 Kesk-Rootsis Karlstadis. Tema muusikainstrumentide meistrist isa väärtustas enda saksa juuri ning seetõttu valis ta tütrele oma rahvusest lapsehoidja ja klaveriõpetaja, kes viisid Zarah juba lapsepõlves kokku selle maa keele ja kultuuriga. Suur huvi ja veendumus saada laulvaks näitlejaks küpses noores neius Riias, kus ta peale gümnaasiumi lõppu saksa keelt soravalt rääkima õppis ning pea kõiki teatri- ja kontserdietendusi vaatamas käis.

Seejärel 1926. aastal külastas ta Berliini, et näha ja kuulda oma eeskuju, operetikuningannat Fritzi Massarit. Olles tagasi Rootsis, hakkas Zarah otsima võimalusi osaleda näidendites ja revüüdes. Tema läbilöögiks sai ettelaulmine rootsi tuntud revüütähele Ernst Rolfile, kes 1929. aastal Leanderit oma kavas debüteerida lasi, öeldes: “Ta on nii andekas, et ma ei suutnud öelda ei. Ta nimi on Zarah Leander ja see nimi tuleb meelde jätta.”

Pakun siinkohal kuulamiseks üht esimest lauljatari poolt 1930. aastal lindistatud laulu “Stockholm blir Stockholm” (“Stockholmist saab Stockholm”) , mis on ülistuslauluks sellele Põhjamaade Veneetsiaks ristitud linnale.

Ernst Rolf ei eksinud. Õige pea oli Zarah Leander mitte ainult revüü-, vaid ka operetilaval. Ta trumbiks said tema eriline välimus (tavalisest pikem kasv – 1,72 –, punased juuksed, põhjamaine elegante ilu) ning tema hääl – sügav kontraalt.

Leander hindas ennast aastaid hiljem nii: “Mul on täiesti ükskõik, kas mind mainitakse filmialases kirjanduses või mitte. Kui mind aga heliplaadi ajalugu kirjutades ära unustatakse või maha vaikitakse, siis kurvastaks see mind siiralt.”

Seejärel õnnestus lauljataril 1931. aastal mängida peaosa koos Rootsi kuulsaima näitleja ja teatridirektori Gösta Ekmaniga Franz Lehari operetis “Lõbus lesk”. Lauluosa, mis on algselt kirjutatud sopranile, kohandati spetsiaalselt Zarah Leanderi madalale aldile ning tal oli selles rollis edu. Järgnevalt kõlab tuntud “Vilja-Lied” nimetatud operetist.

Läbilöök Austrias

Zarah Leanderi esimesed filmiosad jäid samuti 1930ndate aastate alguse Rootsi. Juba siis mängis ta nagu hilisemateski Ufa filmistuudio filmides enamasti laulvat suurilmalikku vampi. Pakun vaatamiseks katkendi filmist “Dantes mysterier” (“Dante müsteeriumid”) (1930), kus Zarah mängis väikest nõida, kelle Dante-nimeline mustkunstnik välja võlus ning kes luua seljas ratsutades laulab kahemõttelist lugu “Jag vet, vad ingen annan kvinna vet” (“Ma tean, mida iga teine naine ei tea”).

Lisaks eelmainitule osales Zarah Leander veel kahes Rootsi filmis, samas tema talent otsis juba horisonte väljaspool Skandinaaviat. Ta laulis 1934. aastal ette inglastele, kuid vaatamata stiilsele lauluesitusele jäi siiski edasine koostöö tulemusteta. Loos “I’ve written a lovesong” on kuulda Zarah Leanderile hiljem nii iseloomulikuks saanud konsonantide rõhutamist laulutekstis ja meloodilist rootsi aktsenti.

Lauljatari suur läbilöök toimus 1936. aastal Austrias Viinis, kuhu teda kutsus Berliinist sinna emigreerunud operetibufo Max Hansen, kes kirjutas laulumängu “Axel an der Himmelstür” (“Axel taeva väraval”) . Lavatükk kujutas endast paroodiat Hollywoodi ja selle kümnendi suurima samuti rootsi päritoluga staari Greta Garbo aadressil ning saatuse tahtel kukkus see roll just Zarah Leanderile.

Hilisem Leanderi konkurent Saksa filmitööstuses, Ilse Werner võtab lauljatari edu kokku järgnevalt: “Ta oli vapustav, eriline isiksus: need punased leegitsevad juuksed, ja siis ta laulis oma veidi käheda häälega. Ta oli muinasjutuline, tõeline publikumagnet. Ta ilmus lavale ja oligi kõik: täht oli sündinud”.

Etenduses esitas Zarah Ralf Benatzky loo “Kinostar” , millega ta kuulutas ette oma saatuse, lauldes: “Ma olen staar. Suur tujukas staar… olen kinostaar, paljude tüdrukute unistus. Kinostaar, sa sajandi ebajumal. Kuid ere prožektorite valgus varjab maailma eest mu tõelist palet. Oma südame põhjas olen ma üksi.”

Tänu suurele edule hea mainega Viini teatris Theater an der Wien sai Zarah Leander 1936. aasta Austrias võimaluse osaleda esimeses saksakeelses filmis pealkirjaga “Première” (“Esilinastus”), mille sündmustik areneb revüüteatris. Ümbritsetuna peeglitest ja suurejoonelisest kordeballetitrupist esitab üht kaunist kostüümi teise vastu vahetav Leander majesteetlikult oma laule. Vaatamegi kohe lõpufinaali filmist, kus näitlejatar esitab pala “Ich hab’ vielleicht noch nie geliebt” (“Ma pole veel vist armastanud”).

Ufa filmistuudio hinnatuim naisstaar

Samal ajal oli Saksa suurim filmistuudio Ufa (Universum-Film AG) uue staari otsinguil. Saksamaa tuntuim filmidiiva Marlene Dietrich oli kümnendi algul maalt Hollywoodi lahkunud ja seal peadpööritavat edu saavutanud ning vaatamata Natsi-Saksamaa propagandaministri Joseph Goebbelsi korduvatele muinasjutulistele pakkumistele Ühendriikidesse elama jäänud. Goebbels ise hindas filmikunsti kõrgelt, öeldes: “Oleme veendunud, et film on üks moodsamaid ja kaugeleulatuvamaid vahendeid masside mõjutamiseks.”

Seesama propagandaminister suhtus aga alguses Leanderi kandidatuuri pigem negatiivselt, sest näitlejatar polnud ju sakslane ega ka vastanud aarja rassi kriteeriumitele. Kuid filmistuudio noor asedirektor Hans Weidemann vedas läbirääkimised nii kaugele, et 28. oktoobril 1936. aastal kirjutati alla leping, mis sidus Leanderi Ufaga esialgu kolme filmi väntamiseks. Zarah honorar oli vastavalt 200 000, 300 000, 400 000 riigimarka – sellest 53% maksti välja Rootsi kroonides. Võrdluseks: Saksa töölise keskmine kuupalk oli 144 riigimarka ja naistel vaid 93. Zarah Leanderist oli saanud Saksa filmtööstuse kõige kõrgemalt tasustatud staar. Kokku mängis Leander peaosi kümnes Ufa toodetud linateoses.

Näitlejanna esimeseks filmiks Ufa stuudios sai “Zu neuen Ufern” (“Uutele kallastele”) (1937), mille režissöör Detlef Sierck, kes hiljem tegi karjääri Hollywoodis nime all Douglas Sirk, kirjeldas nende esimest kohtumist Viinis järgnevalt: “Kuid see, keda ma nägin, ei olnud kergejalgne ja blond, vaid tõsine ja oma liigutustes aeglane. Tal oli klassikaliselt ilus nägu ja veidi raske keha, mida küll toonitas ja kattis lai raskelt langev rüü. Hiljem avastasin ma, et ta oli laiapuusaline ja suur, suur ka hääle poolest. Kuid hääl, mis tegelikult oli bariton, tundus mulle isegi erutav. Tundus, et selles oli midagi erilist. Pealegi on kummaline ja omapärane alati uus.”

Pakun kuulamiseks eelnimetatud filmist laulu “Ich steh’ im Regen” (“Ma seisan sajus”), mille tekstis kõlavad sõnad “Ma seisan sajus ja ootan sind, ainult sind. Kõikidelt teedelt ootan ma vaid sind”.

Detlef Sierck, kes väntas koos Leanderiga veel teisegi filmi “La Habanera” (1937), kirjeldab lauljatari nägu järgnevalt: “Tegelikult jäi see omapärane nägu igas valguses ühesuguseks. Tema näopind oli suur nagu Greta Garbol, mis on filmi jaoks hea, ja selles oli niisugune rahulikkus, mitte närvilisus, sest rahu, näo tasapinnalisus on filmimise jaoks erakordselt ilus. Niisuguseid nägusid nagu Garbol ja Ingrid Bergmanil nimetasime meie, noored filmitegijad, lehmanäoks. Salapärased silmad, mis on ilusad nagu lehmal, sellele lisaks veel rahulikkus, millest võib kaamera abil luua midagi lummavat.”

Kõlab kuulus habaneera “Der Wind hat mir ein Lied erzählt” (“Tuul jutustas mulle ühe laulu”) samanimelisest filmist.

Zarah Leanderi filmid olid enamasti salongidraamad ning nendes mängis ta iseseisvat ja edukat töötavat naist, kes astub välja ühiskonnas käibivate normide vastu ning laseb end juhtida kirel. Kuid selle eest tuleb tal maksata kõrget hinda ja tema unistused purunevad. Tema kangelanna armastas palavalt ja kannatas valu, oli valmis end oma mehe, armastatu või lapse eest ohverdama. Öeldi ka, et keegi ei osanud olla filmides nii atraktiivselt õnnetu kui Zarah.

Näitlejatari üheks edukamaks filmiks kujunes 1938. aastal esilinastunud “Heimat” (“Kodu”), milles Leander mängib lauljatari, kes naaseb peale aastatepikkust eemalolekut isakoju, kuid siis hakkab arenema armudraama. Linateos sai rahvusliku filmipreemia ja Veneetsia festivalil režii auhinna. Zarah Leanderist oli saanud rahvusvahelise kuulsusega staar.

Kuulakem ja vaadakem järgnevalt filmist laulu “Eine Frau wird erst schön durch die Liebe” (“Alles armastus teeb naise kauniks”).

Poliitiline idioot

Zarah Leanderi kuulsus säras kõige eredamalt vahemikus 1937–1943 ja seda just fašistlikul Saksamaal. Seepärast tekitab huvi ka tema suhe tolleaegse võimueliidiga. Kolmanda Reich’i filmitoodangus oli 48% komöödiažanri filmide käes, 27% melodraamasid ja vaid 14% propagandafilme. Goebbels, kes osales absoluutselt kõikide filmide “kehtivuse” testimisel, pidas meelelahutust poliitiliselt tähtsaks, öeldes: “Just kriitilistel tundidel aitab optimism raskustest üle saada ja takistusi kõrvaldada. Ilma optimismita ei saa ühtki sõda võita. Mida pimedamad on tänavad, seda heledamalt peavad tulede valguses särama meie teatrid ja kinosaalid.

Näitlejatar ise on kommenteerinud oma seost režiimiga järgevalt: “Ma laulan laule, mis 90 juhul 100-st räägivad armastusest, sest 90 protsendile inimestest on armastus tähtsam kui poliitika. Olen selles veendunud. Kus on kirjas, et just kunstnikud peavad poliitikast aru saama? Ma olen peaaegu rõõmus, et mulle on külge kleebitud “poliitilise idioodi” silt.”

Leanderi poeg Göran Forsell väidab, et ta ema tahtis kuulsaks ja rikkaks saada ning mitte olla kodust kaugel, seepärast oligi Saksamaa tema soovunelma täitmiseks ainukeseks õigeks kohaks; et aeg ja võim olid siis sellised nagu olid, oli Leanderile teisejärguline. Fakt on ka see, et saadud honoraride eest ostis näitlejatar Kesk-Rootsi Lönösse maamõisa, mille ta uhkelt sisustas. Muuseas praegu asub seal Zarah Leanderi muuseum.

Tähelepanu väärib ehk teadmine, et ammu peale suure sõja lõppu võis Venemaal osta Kolmanda Reich’i ajal vändatud Saksa filme (olen ise neid millenniumivahetusel Moskvast Novji Arbati raamatukauplusest hankinud), sealhulgas kõiki Leanderi osatäitmistega, välja arvatud 1942. aastal esilinastunud film “Die grosse Liebe” (“Suur armastus”). See film jäi näitlejatarile Ufa stuudios eelviimaseks, kuid sellest kujunes Zarah Leanderi karjääri ning tolleaegse filmikunsti suurim triumf: sellest sai Saksa filmi enimvaadatud film, mille vaatajaskond küündis 1943. aastaks 27 miljonini.

Sellel filmil on kriitikute arvates selged propagandafilmi tunnused. Filmis kujutatakse Saksa argipäeva, kuigi ilustatult ning esimest korda laskub diiva oma filmirollis rahvaga ühele tasemele. Zarah Leanderi poolt filmis mängitud lauljanna loobub oma iseseisvast elust ning temast saab kannatlik ohvitseri naine, kes alistub sõjaväe survele. Linateose üleskutse oli mõeldud saksa naistele, sest 1942. aastal polnud Saksamaal peaaegu ühtegi perekonda, kelle mõni meessoost liige ei oleks osalenud lahingutegevuses.

Filmi kahest laulust said suured hitid. Valsilikult end üles keerava viisiga “Davon geht die Welt nicht unter” (“Sellest ei lähe veel maailm hukka”) tekstis lubatakse, et maailm ei lähe veel hukka sellest, et see vahest hall näib. Arvatavalt on selle laulu read positiivseks sisenduseks sõduritele ja nende kodustele, kes on jõudnud suures sõjas pöördepunktini, millest algas selle allakäik Saksamaa jaoks.

Teisest, filmi lõpufinaalis kõlanud loost sai aga Zarah Leanderi kõige kuulsam laul. Lauljatar on selle kohta ise öelnud: “Ich weiss, es wird enimal ein Wunder gescheh’n” – keset sõda! Meie mõtlesime seda nii: sõda lõpeb, saabub rahu ja inimestel on jälle süüa, nad saavad jälle normaalselt elada. Sellest ei saanud juhtivatel kohtadel olevad härrased aru. Nemad tõlgendasid neid sõnu nii: “Ma tean, et ükskord juhtub ime” ja meist saavad maailma valitsejad.”

Keerulised ajad ja Rootsi naasmine

1943. aastal lõppes Zarah Leanderi leping UFA filmistuudioga ning valmis lepinguline viimane film “Damals” (“Tookord”). Stuudio soovis koostööd pikendada, sest Leander oli ju nende “kulla-allikaks”, kuid näitlejatar, kelle villa Berliinis Grünewaldis pommitabamuses kannatada sai, aimas ette sõja kulgu ning pages ära Rootsi oma mõisa.

Paljudes biograafiates on sees lugu Zarah Leanderi julgest plaanist transportida oma Rootsi koju antikvaarse väärtusega esemed, mis ta oli omandanud Berliinis veedetud aja jooksul. Olukord polnud aga selleks sobiv, sest Goebbels oli juba paaril korral edutult palunud lauljataril vastu võtta Saksa kodakondsus, ning seepärast kasutas Zarah kavalalt väljaveoloa saamiseks kihlvedu – kes paremini alkoholi kannab – majandusminister Walter Funkiga. Kihlveo võitmiseks olevat Zarah väidetavalt enne joonud õli, et niiviisi vähendada kiiret joobe saabumist.

Pakun nüüd kuulamiseks laulu “Jede Nacht ein neues Glück” (“Igal ööl on mu uus õnn”), mille lauljatar esitas oma armastatu õrritamiseks filmis “Damals”: “Igal ööl on mul uus õnn ja uued armuasjad, täna sina ja homme teine ning ära räägi mulle truudusest, sest ma ei tunne seda sõna.”

Peale Rootsi kolimist saabusid Zarah Leanderi elu kõige pingelisemad aastad. Lõpuagoonias Kolmas Reich kuulutas näitlejatari “juutide sõbraks”, kuid jätkas temaga seotud populaarsete filmide näitamist, sest nendest saadud kasumiga soetati sõjatehnikat.

SS-i ülem Heinrich Himmler kirjutas laimuartiklis järgmist: “Meie tegime temast staari. Tema pildid kaunistasid kõiki punkrite seinu ja temast oli saanud paljudele sõduritele naiselikkuse kehastus. Nüüd istuvad ehk Ivanid punkrites ja tunnevad tema lihvitud naeratusest rõõmu. Zarah on meie jaoks kadunud. Saksa naine võib jälle sügavalt sisse hingata!”

Kodumaal Rootsis, aga heideti lauljatarile ette Hitleri staariks olemist ning tema come-back pidi ootama 1948. aastat ja see toimus tänu fännide suurele huvile Saksamaal ning alles aasta hiljem Rootsis.

Peale sõda alates 1950. aastast osales Zarah Leander veel seitsmes filmis, mille süžeed meenutasid enamasti Ufa-aegsete filmide omi, kuid tasemelt jäid neile alla ning filmide kõrghetkedeks olid lauljatari esitatud laulud. Erinevuseks oli see, et näitlejatari nägu enam kõige suuremas plaanis ei filmitud, sest Zarah’st oli saanud küps naine.

Pakun siinkohal kuulamiseks laulu “Wenn der Herrgot will” (“Kui on Loojal soov”), mis kõlas näitlejanna esimeses menukas sõjajärgses filmis “Gabriela”, kus põimitakse lahti ema ja tütre suhtepundar: “Kui on Loojal soov, siis süttivad kõik tähed; kui on Loojal soov, siis kestab igavene rahu ning paradiis seal üleval taevatelgis on meie jaoks otsustatud.”

Aasta hiljem sai valmis film “Cuba Cabana”, mis jutustab keskealise naise ja temast noorema mehe armuloost ning Zarah esitab linateoses mitmeid laule, mille tekstide autoriks on rikkaliku sulega Bruno Balz, kes kirjutas laulusõnu ka Kolmanda Reich’i ajal vändatud filmidele ja kes homoseksuaalsete huvide tõttu jäi Gestaapo vanglasse uurimise alla. Väidetavalt olevat lauljatar oma koostööpartneri eest seisnud ning mees pääses surmalaagrist.

Järgnevalt kõlab laul “Eine Frau in meinem Jahren” (“Minu aastates naine”) oleks nagu Zarah enda elukreedo kokkuvõtteks: “Minu aastates naine on juba armastuses kogenud ja ta näeb läbi mehe mängu, sest naise südame plaanid on kindalt tema enda juhtida.”

Zarah Leander ise oli elu jooksul kolm korda abielus. Esimeselt mehelt Nils Leanderilt sai ta oma artistinime ja kaks last. Teine abikaasa oli ajakirjanik Vidar Forsell, kes lapsendas Zarah mõlemad lapsed ning kes seetõttu kannavad ka tema nime. Kolmas abielu oli ka edukas lavapartnerlus pianist Arne Hüpnersiga.

Küpsed aastad

Järjest suuremat osa hakkasid 1950–1960ndatel aastatel Zarah Leanderi artistikarjääris omama filmide kõrval kontsertturneed, teleesinemised ja lavarollid. Lauljatar esines eelkõige Euroopas ning just saksakeelsele publikule, kuid ringreisid viisid teda ka Lähis-Itta ja Lõuna- Ameerikasse.  1957. aastal oma viiekümnendal sünnipäeval esitas Zarah laulu “Jag har blivit mycket bättre nu pa gamla dar” (“Vanugi olen veel parem kui varem”), mille taustaks olevas videos on kokku pandud mosaiik diiva tähelennust.

Eks see ole muidugi kuulaja-vaataja otsustada, kuid ometigi võib väita seda, et nendel kümnenditel muutus Zarah Leanderi lavaimago oluliselt. Temas säilis küll see suurilmalik diivalikkus, mis oli välja kujunenud Ufa filmistuudio aastatel, kuid lauljatari karakteris oli piisavalt eneseirooniat ning ehk seetõttu interpreteeris ta karjääri lõpuaastatel paljusid varem esitatud ja ka uusi laule groteskselt. Sellisena nägid teda ka lavastajad ja heliloojad, kes talle materjali pakkusid ja kirjutasid.

Pakun lugejale siinkohal vaatamiseks video, kus Zarah esitab laulu “Vodka für die Königin” (“Vodka kuningannale”), mis pärineb 1968. aasta samanimelisest lavatükist.

Isegi seitsmekümnendatel püsis Zarah Leander veel kindlalt laval publiku ees, pidades oma vitaalsuse aluseks skandinaavlase ürgjõudu. Ta ütles, et on nagu tsirkusehobune ja et ta tahaks seista kuni viimase hingetõmbeni laval või kaamerate ees. Ometigi võttis lauljatar oma lahkumisturneede kavasse laulu “Farväl” (“Nägemist”), milles olid read kui hüvastijätukirjas armsamale, kuid Zarah Leanderi tõeline armsam oli ju tema publik.

Üks viimaseid teleesinemisi armastatud artistiga toimus 1977. aasta Rootsi televisiooni jõulukavas “Stärna mot stjärna”, kus Leander esitas koos sõbranna, Richard Wagneri ooperite kuninganna, sopran Birgit Nilssoniga oma noorusaja läbilöögilaulu “Vill ne se an stjärna” (“Soovite näha tähte”). Näha on, et mõlemad staarid nautisid teineteise kohalolu täielikult.

Birgit Nilsson täitis ka sõbranna soovi ning laulis Zarah Leanderi ärasaatmisel. Lauljatar veetis elu viimased aastad ratastoolis oma kodus Kesk- Rootsis Lönö mõisas ning suri 23. juunil 1981.

Müüdi jõud

Zarah Leanderi filmid, esinemismaneer, isiksus, kuid eriti ta hääl on vaimustanud tema fännide kõrval ka paljusid loomeinimesi. Maailmakuulsad režissöörid Rainer Werner Fassbinder ja Pedro Almadovar on oma filmidesse, mille peategelasteks on enamasti naised, võtnud kaasa Leanderi loodud filmiimago või tema laulud (näiteks Fassbinderi linateos “Veronica Voss” ja Almadovari “What have I done to deserve this?”). Zarah Leander on olnud populaarne artist ka wannabe-artistide kavades, kes on teda lõputult matkinud. Omaajastuliku tervituse tegi Leanderile Saksa DV punkartist Nina Hagen, kes interpreteeris laulu “Ich weiss, es wird enimal ein Wunder gescheh’n”  1984. aastal järgmiselt:

Samuti on Leanderi loo “Kann den Liebe Sünde sein” (“Kas armastus saab olla patt”) võtnud oma repertuaari Eurovisiooni lauluvõistluse võitja Conchita Wurst, kes esitab seda 2017. aastal Austria telekanali ORF balli lõpufinaalis.

Ka Eestis on Zarah Leander mitmeid artiste – sealhulgas artikli autorit – tiivustanud. 1998. aastal valmis Urmas Eero Liivi dokumentaalfilm “Mimikri”, kus filmiti Erkkit tema erinevates rollides nii koolis klassi ees, metsas taimede või seentega tutvumas ning artistina laule harjutamas ja esitamas. Ühel novembrikuu ööl loodi Tallinnas Viru tänava lokaalis järgnev stseen, mis taaselustab illusioonina ehk hetkeks kuulsa diiva ja tema ajastu.

Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmisi raamatuid:

  • Paul Seiler “Zarah Leander. Olen hääl”, Sinisukk, 1999
  • Guido Knopp “Hitleri naised ja Marlene”, Ersen, 2013

Kutse kontserdile

Meil on hea meel kutsuda Edasi lugejat Zarah Leanderi laulude kontserdile “Ma usun, et kunagi sünnib ime”, mis toimub Estonia teatri kammersaalis 27. oktoobril 2020 ja 13. aprillil 2021 kell 19.00. Erkkiga jagab sellel õhtul lava ja laulu Heli Vahing. Mõlemad artistid on aastate eest Leanderi laulukavaga publiku ees olnud, nüüd vaadatakse koos tagasi möödunule ning nauditakse hetke prožektorite valguses. Klaveril saadab lauljaid pianist Benno Margus. Vaata infot: www.otsman.com

Erkki Otsman

Erkki Otsman

Erkki Otsman on muusik ja artist. Loe artikleid (10)