Kirjanik Katrin Pauts kirjutab oma mõtetest ja kogemustest seoses sellega, et liigne avatus veebis viib kirjanikult selle salapärase miski, mille pärast teda üldse loetakse. “Eks kõlan tänamatu ahvina, aga minu jaoks on see kõik väheke liiga vahetu,” ütleb ta.

Pole ma mingi ludiit, kaugel sellest. Mul on nutitelefon, millega teen põhiliselt kassipilte, ning kontod Facebookis ja Instagramis. Kassipildi eest teenitud laigid on mõnus dopamiinilaks ja siis tundub sotsiaalmeedia väga tore. Mis aga sunnib südant ärevalt jõnksatama, on ekraanile hüppav teavitus, et keegi raamatulugejatest on mind oma postituses ära märkinud.