Olen viimased kaheksa kuud veetnud Pariisis, iseenda kehtestatud kultuuriresidentuuris. Eemal perest ja sõpradest, õhtusöögid ja reedeõhtused peod asendunud varahommikul kodupargis Place des Vosges’il kunsti- ja kirjandusajakirjade lugemisega, tuvid ümberringi pain au chocolat’ riismeid nokkimas.

Iga kord, kui oma Tartus elava vanaisaga räägin, küsib ta vankumatu kordusvõimega ühtesama küsimust, iga kord eri viisil. Nädal enne mu Pariisi sõitu: “Aga miks sa sinna Pariisi ikkagi lähed?” Pärast seda, kui siin korteri üürisin: “Kas sa tagasi ka ikka tuled või jäädki sinna Pariisi?” Hiljuti Cité saare taimepoodide vahel konnates kõlas mu kõrvaklappides vanaisa hääl: “Kas sul mingi eesmärk ka on seal Pariisis?”