Viimaste kuude jooksul on mul tekkinud tõeline uudistetülgastus. Mitte seetõttu, et mu närvikava ei kannataks välja aasta 2020 ja 2021 esimeste kuude puntrajama, vaid seepärast, et mul on täiesti üle visanud viis, kuidas kõiki neid asju kajastatakse.

Kui see kolumn oleks üks neist uudistest, mis meie portaalides ilmuvad, oleks pealkiri tõenäoliselt hoopis: TAHAD TEADA, MIS ON NEED KAKS ÜLLATAVAT ASJA, MIS VIISID KOLUMNISTI NÄRVIVAPUSTUSE ÄÄRELE??? Illustratsiooniks oleks kas pildipangast saadud foto juukseid kitkuvast inimesest või siis pildipangast saadud suvaline seltskonnafoto minust endast, millel ma olen kuskil üritusel ja kauplen telefonis parasjagu DPD või Omniva kulleriga, kes on hakkama saanud klassikalise lükkega tulla mitte kokku lepitud ajal ja teavitada oma ajavahemikuvälisest saabumisest, olles juba maja ees. Ehk et kulm on kortsus ja üks käsi joonistab mõtteliselt õhku skeemi, kus asub lähim pakiautomaat, kuhu võiks selle paki hoiule viia.

Dramaatiline illustratsioon ja õrritav pealkiri mõjuksid keset tööpäeva-igavust ligitõmbavalt, sa klikiksid selle uudise lahti, et mis siis juhtus ja miks, aga närvivapustusest (ega isegi selle äärest) poleks seal sõnagi. Lõiguke teataks lakooniliselt, et tere, mind pahandas uudiste kvaliteet, mistõttu ma ei viitsi neid enam lugeda. Kõik.

Mina isiklikult tunnen end pahasena iga kord, kui mind mingisuguse mitte-uudise lõksu on tõmmatud. Nii enda peale, et ma ikka veel aeg-ajalt õnge lähen, aga ka lihtsalt mitte-uudiste ja nende valmis nikerdajate peale. Ma saan väga hästi aru, et meediamaja hingab vaesele reporterile kuklasse nagu Sauroni silm jõllitab kääbikuid, aga see sisutühjade nuppude lärm väsitab nii ära, et lõpuks ei viitsi enam üldse ühtegi uudist lugeda.

Alati mõtlen ka sellele, et kas Priit Pullerits on veel täie vaimse tervise juures või on uudistemaastikul toimuv ajanud ta kuskile mäe otsa koopasse, kus ta on kasvatanud pika habeme ja silitab hellalt 30 aastat vanu Postimehe numbreid. Nimelt pidi vähemalt veel 18 aastat tagasi (aga tundub, et ka vähemalt 8 aastat tagasi) iga Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja suhtekorralduse tudeng (sh mina) läbima kohustuslikus korras Priit Pulleritsu uudise sotsioloogia kursuse, kus õpetati igasugu korrektseid liiste tundma. Muuhulgas ka seda, et uudistes edastatakse fakte, mitte reporteri isiklikke hinnanguid või oletusi. Tunnikontrollid olid karmid ja kes julges oma uudisnupukestes kasutada ilukirjanduslikke väljendeid nagu “hiigelsuur”, sai kohe hindest alla. Praegused netireporterid eksivad seal kursusel õpetatud reeglite vastu sedavõrd palju, et nad oleksid praeguseks ilmselt juba ära teeninud eluaegse ülikoolikeelu.

Aga! Üks asi on need irriteerivad “Arva ära, kes kellele mida ütles ja mis siis juhtus” uudised, kuid teine aspekt mitte-uudiste juures on ju ka ühest ja samast teemast maksimaalse õuduse välja pressimine. Kui ühtegi uudist tegelikult ei ole, annab alati helistada kellelegi, kellel on arvamusliidri nägu peas ja kes on nõus silmagi pilgutamata ütlema, et koroona ei saagi nii pea läbi ja tema hommikune kohvipaks ütles, et läheb hoopis hullemaks. Ja me kõik loeme neid tegelikult ebavajalikke mitte-uudiseid, sest inimese aju on sedasi ehitatud. Vähemalt on üks selline teooria, et inimene tahab ähvardava ohu kohta võimalikult palju infot koguda, et siis teaks õigel ajal, kuhu suunas jooksma peab.

Kiviajal, kui vaatevälja paremast äärest hakkas lähenema üks vihane mammut, oli tegemist igati väärt refleksiga, aga nüüd, kus infot on üüratutes kogustes, rohkem kui üks mammut, saab sellest lihtsalt üks lõputu doomscrollimine – kompulsiivne halbade uudiste lugemine, liigsetes kogustes. Vaimsele tervisele on tõenäoliselt kasulikum hoida end mõistuse piires kursis, pesta käsi ja vaadata kodus Netflixi kui pesta käsi ja lugeda lõpututes kogustes koroonauudiseid-ennustusi-statistikat, pluss igat hüsteerilist postitust Facebookist. Ja mitte ainult koroonateemade, vaid ka muude maailmaprobleemide puhul samamoodi.

Minu uus retsept on lasta silmad uudistest üle, et enam-vähem teaks, kas meid ähvardab komeet või rändtirtsude invasioon või mitte, ning lugemiseks pühendada aega millelegi sisukamale ja ajatumale. Värske Edasi paberil näiteks.