Karmen Reinpõld: tervisespordi olemus e mis see on ja miks on seda nii raske oma ellu lõimida. Treeneripäevik

Foto: Shutterstock.

On laupäeva hommik, kell on äsja kümme saanud, kui näen oma aknast, kuidas kümmekond entusiastlikku täiskasvanut teevad treeneri juhendamisel püüdlikult põlve- ja sääretõstejooksu. Argipäeval võib näha sarnast pilti, aga miskit on seal valesti – noored veavad jalgu järel, kui õpetaja püüab neid utsitada kergele sörkjooksule. Miks on keskealised valmis puhkepäeva hommikul pingutama kasvõi vere ninast välja, aga noored koolist (tervise)spordi harjumust kaasa ei saa?

Kui minusugused (loe: treenerid, (harrastus)sportlased) räägivad särasilmil oma nooruspõlve spordinaudingust, siis hetkeks tekkis minus isegi kerge hämming, kui kuulasin oma koolikaaslasest arsti, kes jutustas emotsionaalseid hirmulugusid kehalise kasvatuse tundidest. Nii sellest, kui raske oli ette antud norme ületada, et muidu nelja-viieline õpilane oma tunnistust kolmega ei rikuks, kui ka vaimsest koormast, mis tulenes mitte-kuuluvuse tundest. Mina isiklikult sain seda viimast tunda alles ülikoolis, kui esimeses korvpallitunnis valisid kaks kaptenit omale võistkonda ja mina olin üks viimastest, kes valitud sai – lihtsalt seetõttu, et olin füüsiliselt teistest nii palju lühem ja keegi ei teadnud, et ma olin neli aastat korvpalli mänginud.

Ei oleks uskunud, et selline olukord nii ebameeldiv ja isegi valus võib tunduda. Miks oli selleks vaja isiklikku kogemust, kas empaatiavõimest ei piisanud? Kas asi on ainult minus või kuidas on sellega lood tänastel entusiastlikel kehalise kasvatuse õpetajatel, kes ise on tõenäoliselt tunda saanud eelkõige spordi nauditavat poolt? On ju igas klassis sportlikult võimekamaid, kes saavad ette antud ülesannetega mängeldes hakkama, aga kuidas toetada neid, kel rind ei paisu rõõmust, kui peab kasvõi ainult iseendaga mõõtu võtma? Lisaks sellele on inimesed erinevad – kes naudivad pallimänge ja meeskonnatööd, kes sprinterlikke või hoopis vastupidavuslikke tegevusi. Selle naudingu taga on tihti ainult üks määrav komponent: eduelamus – tunne, et ma saan hästi hakkama. Kui aga iga tegevus kinnitab õpilasele või tulevas elus täiskasvanule, et ta on nõrk, saamatu ja seda saadab tugev füüsiline ebamugavus, siis kuidas saabki sellist protsessi nautida või saavutada jätkusuutlikkust?

Karmen Reinpõld

Karmen Reinpõld on ratturite ja triatleetide treener, tervisekäitumise ja heaolu õppekava doktorant Tallinna Ülikoolis. Ta teeb koostööd nii tipp- kui harrastussportlastega, püüdes juhtida treeningprotsessi, kombineerides teadust ja igapäevast treeningpraktikat – numbrid ja graafikud on sama olulised kui kuulamine, mida sportlane räägib ja tunneb. Ka ühiskonna kehakultuuri trendid kõnetavad – kuidas panustada, et pikendada tervelt elatud elu? Loe artikleid (7)