Mängimise vajadus on lapsel ja täiskasvanul sarnane, seda ei muuda viirus ega piirangud. Mängu kaudu õpib laps maailma tundma, mängides areneb ja täieneb tema intellektuaalne ja emotsionaalne pagas, kasvab empaatiavõime ja arenevad sotsiaalsed oskused. Ka täiskasvanu jaoks on mäng emotsionaalne ja arendav, teraapiline või rutiini murdev, heas mõttes meelelahutuslik. Lapsi ja täiskasvanuid ühendab mäng teatris – teatrimäng.

Artikkel on valminud Eesti Lastekirjanduse Keskuse ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ühisseminaril “Laps kirjanduses” peetud ettekande põhjal.

Usk mängu

Kui küsisin lavastaja Adolf Šapirolt noore tudengina, mis on teater, siis ta ütles, et teater on eelkõige mäng. Professionaalses teatris eeldab mängimine uskumist. Uskumist, et mäng ja selle reeglid on mänguhetkel absoluutsed ja tingimusteta kehtivad, etendajad/näitlejad ja publik on mängu tingimustes kokku leppinud. Loomulikult kehtib sõnadepaar “rolliperspektiiv ja näitleja perspektiiv” – esimesest lähtuvalt ei tea tegelane, mis järgmiseks juhtub, ent näitleja perspektiivist lähtuvalt on näitlejal kogu partituur ette läbi mõeldud, üles ehitatud ja läbi harjutatud. Mänguhetkel, kasutades n-ö Stanislavski süsteemi, domineerib rolliperspektiiv – tuleb mängida nõnda, et sina ise ja ka publik usuks, et kõik juhtub siinsamas ja praegu. Nii saavad reaktsioonid ja tegevused ikka ja jälle sündida justkui esmakordselt.

Nukuteatrimuuseum on aastaid pakkunud “Kohtumisi näitleja ja nukkudega”, mida piirangute ajal korraldame virtuaalselt – mõni Eesti Noorsooteatri näitleja tutvustab publikule nukke, kellega-millega ta lavastustes on mänginud. Kohtumistel selgitan lastele, et meie uskumise võime muudab lapsed ja täiskasvanud näitlejad väga sarnasteks. Väike laps usub mänguhetkel, et mäng on päris: nuku või mänguautoga mängides nukk elab ja auto sõidab päriselt. Muu maailm haihtub, mäng on kõikehaarav ja võimas, lapsest saab ralli- või veoautojuht, kes kimab teedel, elab läbi kõige fantastilisemaid sündmusi. Või saab temast lapsevanem, kes oma nuku-lapse eest hoolitseb, teda toidab, riietab ja vannitab.

Töötan teatris, mille paljudes lavastustes kasutame nukke. Kui nukunäitleja võtab nuku kätte ja hakkab mängima, muutub nukk elusaks – publik hakkab talle kaasa elama ja unustab, et nukk on paberist, poroloonist või puust, see info muutub ebaoluliseks. Miks? Sest nii näitleja kui publik on mängust haaratud. Olen täheldanud, et lastel tuleb nukkudele kaasaelamine kergemalt, nende tajudes ei ole veel väga selgelt tõmmatud piire reaalsuse ja fantaasia vahel, nad on elureaalsusest rikkumata, neis ei ole küünilisust, ja seepärast ei filtreeri nad infot samamoodi nagu täiskasvanud.

Näitleja pole laps, näitleja on nagu laps

Professionaalses teatris eelneb mängima hakkamisele töö alates ideest lavastaja peas kuni viimasele lihvini kontrolletendusel. Vahele jääb hulk etappe ja inimesi, kus eraldi ja üheskoos analüüsitakse, arutatakse, kavandatakse ja ehitatakse lavastust palju laiema seltskonnaga kui need, kes lõpuks publiku ette jõuavad.

Prooviperioodi esimesed nädalad veedetakse teksti analüüsides, kus sündmuste ja tegelaste omadused põhjalikult kaardistatakse. Siis hakatakse materjalis olevaid situatsioone “lahti mängima”. Enamasti on just see aeg näitlejatele kõige keerulisem, sest analüüsi põhjal on juba tekkinud mingi teadmine ja arusaam tegelastest, nendevahelistest suhetest ja sündmustest – aga nüüd tuleb hakata uskuma ja mängima.

Proovisaalis tehtava töö käigus muutub näitleja enesekindlamaks, distants tema ja rolli vahel lüheneb, tegelase mõtted, tunded ja tahtmised muutuvad näitleja mõteteks. Partituur saab selgemaks ja seetõttu lähevad paika stseenide rütmid ja dünaamika. Saab selgeks, mis on antud lavastuse kontekstis tegelikult oluline.

Lapse mäng sünnib mängimise käigus, selle tulemus ei ole ette prognoositav. Laps lihtsalt mängib ja kui tüdineb, siis katkestab mängu. Erinevalt lastest on täiskasvanud näitlejal teatrilaval mängu sukeldudes mitu ületamist vajavat takistust.

Teatrikoolis õppides oli üheks minu õppejõuks Tõnu Tepandi, kellega mängisime tundides tihti n-ö mängima hakkamise mänge. Tõnu andis meile ülesandeid ja meie pidime kohe reageerima. Ole lehm! Ole vana koer! Ole ooperilaulja, kellel on pissihäda. Sellised mängud, kohati tobedad ja totrad, aitavad luua meeleolu, aitavad lahti lasta näitleja enesetsensuurist, mis halvab, sunnib tegelema valede asjadega ning mäng muutub sellega pingutatuks, ebatäpseks. Kooliajal öeldi meile ikka, et ärge proovige olla ilusamad või paremad, kui te olete!

Kui lapsed mängivad, siis nad ei mõtle sellele, millised nad välja näevad, millistena nad mõjuvad või mida teised nendest arvavad. Seepärast püüan ka mina iseendast lahti lasta, lõpetada enese tsenseerimine ja kõrvalpilguga jälgimine, enesele hinnangute andmine.

Mängima hakkamiseks vajab näitleja partnerit, kellega koos mängida. Vahel on partneriks teine näitleja, vahel publik, vahel objekt. Partner aitab viia fookuse enda pealt ära, ta annab impulsse ja tekib aktsiooni-reaktsiooni suhe. Mäng vajab ka “kõrgendatud temperatuuri”. Leigel laval saab inimene leige elamuse, kuumal laval olles on ka publiku elamus kuumem. Seepärast eelneb etendusele enamasti nii füüsiline kui ka vaimne soojendus – loeme või arutame midagi üheskoos, analüüsime ja püstitame teooriaid ning esitame küsimusi. Ja siis hakkame mängima!

Mäng vajab head tuju, sest hea tuju on nakkav ja nakatav. Kõik sünnib kergemini, orgaanilisemalt.

Nali on teatrimängude puhul väga-väga oluline, ka väga tõsiste mängude puhul.

Näitleja vajab mängima hakkamiseks ka lähteülesannet. Vahel sõnastab selle lavastaja, vahel püstitab näitleja selle enesele ise – mida ma tahan? Mida ma selle tahtmise saavutamiseks teen? Millisteks tegudeks olen ma valmis ja võimeline?

Ja muidugi on näitlejale tähtis, et lavastusel oleks kandev idee või teema. Ideaalis on teema selline, mis puudutab näitlejat ka inimesena. See inspireerib ja annab julguse, aktiviseerib ja tekitab teistsuguse keskendumise.

Olen tihti täheldanud, et kui sisenen uude prooviprotsessi, muutub muu maailm järjest vähem oluliseks, tähelepanu ja fookus keskenduvad proovisaali ja lavale, lavastajale, partneritele, koos loodava mängu juurde. Peale esietendust on vahel tunne, nagu ärkaksin pikast unest. Aastaaeg on muutunud, lapsed on suuremaks kasvanud – mäng on olnud kõikehõlmav. Olen nagu laps, kes on ennast ja ümbritsevat unustades mänginud.

Lapspublik ja täiskasvanud vaataja

Eesti Noorsooteatri publikuks on paljuski lapsed ja noored. Lastel puuduvad filtrid, mida ajaga omandame. Väikelapse reaktsioonid on alati vahetud ja ausad. Kui ta rõõmustab, siis on rõõmu väljendus piiritu, kui kurvastab, siis samamoodi. Kui lapsel hakkab igav, siis ei ole tal oskust selle igavusega toime tulla. Ta ei oska olla viisakas, sest “nii on õige”. Ta tahab oma kogemust rühmakaaslaste või vanematega vahetult jagada. Näitlejana olen selliste olukordadega harjunud ja enamasti ei sega väiksemate laste jutuvada mängimist kuigivõrd. Päris pisikesele vaatajale loodud lavastuste puhul on väga oluline, et lapsi ei hirmutataks. Et nende esimesed teatrikogemused oleksid võimalikult positiivsed ja rõõmsad. Seega on päris pime saal ja väga valjud helid välistatud.

Kooliealiste laste puhul tuleb eristada grupikülastusi ja koos vanematega teatris käimist. Põhikoolilastele on juba saanud oluliseks nende sotsiaalne staatus, mis võetakse kaasa ka teatrisse – kes on kamba liider, kes kellelegi meeldib, kes mitte? Tihti on lavale kuulda omavahelisi nalju ja hoiakuid laval toimuva suhtes. Aga kui lavastus kaasa haarab, siis taanduvad sellised sotsiaalsed mängud üsna kiirelt ja eneselegi märkamatult on klassi kõige naljakam poiss unustanud oma staatuse ja sellega kaasnevad “kohustused”. Näitleja tunneb sellistel puhkudel tohutut võidurõõmu – see on teadmine, et ma suudan publikut oma mänguga mõjutada. Kui aga pole kõige parem mängukord või on publik sattunud vaatama endale sobimatut lavastust, siis on saali suminaga päris raske toime tulla. Seepärast on väga oluline teha noortega eelnev kodutöö, et olla teadlik, mida vaatama tullakse.

Koos vanematega teatrisse tulnud lapsed käituvad enamasti teisiti. Nad on rahulikumad. Neil ei ole vaja kellelegi midagi tõestada. Nad on aktsepteerivamad ja nende tähelepanu koondub kiiremini. Väga olulisel kohal on vanema häälestus laval toimuva suhtes, sest laps võtab vanemate suhtumise alateadlikult üle. Kui laps näeb, et vanem jälgib huviga, hakkab ta ka ise jälgima. Kui vanem aga istub nutitelefonis, siis on ka lapsel keerulisem keskenduda. Kahjuks olen vahel näinud, kuidas emad-isad tulevad saali ja lülitavad endid laval toimuvast välja, nagu oleks lapse saali toomisega nende töö tehtud. Vastukaaluks on need pered, kellest tajud, et teatrisse tulek on nende jaoks olnud ühine ettevõtmine ja sündmus, võimalus koos midagi erilist kogeda. Ausalt öeldes on see minu lemmikpublik.

Milleks meile teater?

Idealist minus usub, et teatrimängu kaudu on meil võimalik inimeste ja ühiskonnana arendada oma empaatiavõimet ja fantaasiat. Teatris saame turvalises situatsioonis läbi mängida olukordi ja rääkida asjadest, millel reaalses elus oleksid traagilised tagajärjed: mängult tapab Othello Desdemona õhtust õhtusse, Ophelia upub ja Hamlet hukkub samuti mängult. Tegelased hukkuvad muidugi päriselt, näitlejad siiski mitte. Vaevalt et keegi vastasel juhul sellise elukutse endale valiks.

Teater pakub äratundmist, võimalust enda elamist mõtestada. Pakub võimalust kaasa elada ja mõista. Vahel pakub teater võimalust rutiinist väljuda, põgeneda argielu probleemide eest. Vahel pakub see meile võimaluse taibata, et meie elul pole häda midagi.

Mulle näib, et teatri põhiolemusse on sisse kirjutatud uudishimu, armastus ja hoolimine, tahe maailma paremaks muuta ning tahe uurida mõnd sündmust või probleemi põhjalikult. Mängides on see võimalik, nii et mängige julgelt ja igal pool ka ajal, mil teatrid on suletud! Kui teatrisaalid taas avanevad, sukeldume mängu juba üheskoos – meie laval, teie saalis.

Taavi Tõnisson on Eesti Noorsooteatri näitleja ja lavastaja.