“Fotografiska jutud” on Fotografiska ja Telia Eesti Inspira kanali saatesari, milles arutletakse päevakajalistel teemadel. Saate esimeseks külaliseks on psühholoog Kristjan Puusild, kellega arutletakse isolatsiooni mõjust vaimsele tervisele ja viisidest, kuidas sellega toime tulla. Saatejuht on Aleksander Eeri Laupmaa.

Mõtteid vestlusest:

• Praeguses olukorras on selge, et inimeste elukvaliteet ei ole kiita. Ja inimesed püüavad oma sisemist pinget, frustratsiooni kuidagigi maandada. On kaks kohta, kuhu me neid välja laseme. Me laseme neid kättesaadavatesse asendustegevustesse, võimalustesse, milleks meie kultuuriruumis on kindlasti alkohol, teatud määral ka teised mõnuained – ja töö. Aga eestlastel on ikka nii, et kui töö ka ära võetakse, mis siis saab? Kui enam töösse ka ei saa ennast ära uputada oma päris tunnete eest, mis siis saab?
• Andres “Tõest ja õigusest” oli see mees, kes oskas oma valu töösse panna. Suhteliselt jäigalt ja paindumatult. Sinnani välja, et kaotas ka lähedaste inimeste armastuse. Ja Pearu oli rohkem triksterlik kuju, kes oskas seda uputada mujale ja elada enda valu ka teiste peal välja, tõmmates käima pinget. Täpselt needsamad arhetüüpsed lood on praegu toimumas ka meie ühiskonnas.
• Viha on meie ühiskonnas justkui taunitud tunne. Viha on justkui paha. Kui sa vihastad, siis sa oled paha. Aga tihti on probleem hoopis selles, et meie viha ei ole võetud vastu nii, nagu seda võiks vastu võtta. Kui laps saab vihaseks, karjub, jonnib, peksab kätega, siis tuleks küsida, mida ta tegelikult vajab. Ta vajab, et keegi märkaks ta valu, mõistaks teda. Ja seda me vajame kõik. Ükskõik mille peale me vihased ka poleks.
• Teaduse juurde kuulub ratsionaalsus, et me saame kõike kontrollida. Aga kui me vaatame inimpsüühikat, siis mõtlemine ja ratsionaalsus on Jungi järgi ainult üks psüühika funktsioon. Meil on ka tunded, aistingud ja intuitsioon.
• Vanemale generatsioonile ma soovitaks, keerake televiisor kinni. Ainus asi, mida on sealt praegu mõtet vaadata, on võib-olla “Osooni” saade. Kui sa oled saanud pidevalt ühesugust informatsiooni, mille psühholoogine tõlge on ikkagi “hirm”, siis seda ei ole vaja.
• Meil on vaja turvatunnet. Kui meil on olemas keegi – vahel on selleks lemmikloom –, kellega tunneme end turvaliselt ja hästi, siis me saame hakata avanema, endasse vaatama. Ja meil on vaja peegeldust, peegeldust, mis esiteks jaataks minu maailma ja olemist. Ja mõistaks mind, mõistaks ka mu valu, et ma pole oma valus üksinda. Me ei tohi jääda üksi selles olukorras. See on oluline.