Pop-psühhedeelne kohtub terav-kriitilisega. Nii võiks ehk püüda – panustamata õnnestumisele – juhatada sisse seekordse rubriigi osalisi, bändi OUU ja muusikut Valge Tüdruk.
Kirjeldada muusikat, mida ehk ei olegi vaja sildistada, on huvitav katsetus. Veel huvitavam on lähemalt teada saada muusikute enda kohta, ning mida mõtlevad nad teineteise loomingust.
Ansambel OUU on neljaliikmeline indie-muusika kollektiiv, mille moodustavad Jaan Sinka, Tiit Liblik, Hyrr Innokent Vainola ja Rihard Niinberg. 2013. aastal jäädi silma Noortebändi konkursil ja pälviti publiku lemmiku tiitel. Sellele on järgnenud kaks albumit, sooloesinemisi ning võtmetähtsusega festivale (Tallinn Music Weekil, Positivus, Intsikurmu, Mägedel Hääl). Kui esimesel plaadil kõlasid tugevad folkmuusika mõjud, siis tänaseks on bänd kruiisinud läbi pop-rokiliku alternatiivmuusika ja jõudnud psühhedeelse popi pärusmaadele. See kõik on kõlaliselt kokku saanud äsjailmunud albumil “Saint Frotée”.
Kunstnik ja näitleja Elina Masing, artistinimega Valge Tüdruk alustas muusikuna bändi 5HORSES koosseisus ning 2020. aastal avaldas sooloartistina debüütsingli “Tra pls”. Lisaks muusikakarjäärile esilinastus äsja ETV+ kanalis sari “Vaga vesi” («В тихом омуте»), kus Elina Masing mängib peaosa ning teda on lisaks võimalik näha Rene ja Carmel Kösteri alternatiivmuusikalis “veenus.me”. Valge Tüdruku egiidi alt ilmunud lüüriliselt terav ja torkav singel “Transparency” on käesolevas rubriigis luubi alla võetud.
OUU Valgest Tüdrukust: “Valge Tüdruk on minu jaoks uue põlvkonna ere näide, kuidas astuda mugavuse kandadele”
“Valge Tüdruk on minu jaoks uue põlvkonna ere näide, kuidas astuda mugavuse kandadele, kuidas edukalt panna inimesi tundma nii viha ja pettumust kui ka joovastust ja rõõmu. Tahtlikult või tahtmatult suudab artist minu jaoks ära tõestada, et tema muusikaline ning visuaalne stiil ei ole lihtsalt mingi põlve otsas tehtud plönn, vaid pigem selline heas mõttes taandarenev naivism, mille eesmärk on ühelt poolt provotseerida ja piire katsetada, kuid teisalt vastanduda iganenud tõekspidamistele. Samas ei pruugi see ka üldse nii olla…” kirjeldab OUU Valge Tüdruku artistlikku olemust.
“Olgugi et laulu sõnadest kostab kõvasti ühiskonnakriitikat, siis tegelikult võib Tüdrukul olla ka täiesti savi elulistest probleemidest. Ja see osalt mind selle laulu juures huvitabki. Ma lihtsalt ei tea, kumb on õige. Aga nii ongi põnev ja nii peakski olema. Samuti tundub, et tema loomet analüüsides ei tohikski sellele läheneda kui muusikale, sest see ei olegi ilmselgelt tema fookuspunktiks. Muusika on lihtsalt vahend; vedur tema sõnumi edastamiseks. Tema arsenalis olevad kahurid on hoopis teksti ja visuaalse külje “ehmatav” lähenemine. Sõnum on jõuline, kuid muusika emotsionaalne veos on pigem tühjavõitu. Seepärast ütleksingi, et Valge Tüdruk ei ole muusik, vaid performance-kunstnik. Ehk, kui ta uue video välja laseb, siis ikka satun vaatama. Biit on karm, visullid karmid ja vägev tantsukava ka lisaks, mida veel tahta,” mõtiskleb OUU Valge Tüdruku muusika üle.
Valge Tüdruk OUU-st: “Minuga võrreldes ei kasuta Ouu kunsti poliitilise vahendina, seega on tegu kahe Eestis paralleelselt eksisteeriva maailmaga”
“Pean tunnistama, et ma ei olnud bändist Ouu varem kuulnud, samas tekitas nende muusika palju seoseid teiste artistidega. Esimesed muusikalised assotsiatsioonid – Estrada Orchestra, Lexsoul Dancemachine, Ewert and the Two Dragons, Regatt, Think Twice. Bändi muusika loob positiivse meeleolu, kuid jätab mind teiste žanrite kõrval külmaks. Taustauuringust selgus, et bändiliikmetel on väga erinev ja paeluv hariduslik taust ning nad on juba aastaid koostööd teinud, pieteet. Minuga võrreldes ei kasuta Ouu kunsti poliitilise vahendina, seega on tegu kahe Eestis paralleelselt eksisteeriva maailmaga.
Tutvudes bändi visuaalse loominguga, joonistus välja kindel käekiri, milles võib näha nii Luca Guadagnino filmi “Call Me by Your Name” kui ka Miguel Llansó linateose “Jesus Shows You the Way to the Highway” stilistilisi mõjutusi. Muusika ja videod loovad pastelse mannavahu, seega bändi nimi Ouu kõlab pigem nagu “Aww”. Feministlikust perspektiivist kerkisid esile stereotüübid ja soorollid. Naised on pea kõikides videotes meestele kaasaelavad kaunistused, “Worn Out Looki” video objektiseerib naist kõige enam. Semiootiliselt lähenedes tekib küsimus – kas märgid kinnitavad või lõhuvad stereotüüpe?” esitab Valge Tüdruk küsimusi OUU muusika ja mõtestatuse kohta.
“Muusikavideo esimestel sekunditel meenub Brendan Macleani skandaalne teos “House of Air”, kuid eesti bändi looming on tagasihoidlikum. Muusikavideos kajastub loomisrõõm, mis sai autoritele olulisemaks kui “Arabella” sõnade otsene visualiseerimine. Aktivistina oli rõõm kuulda, et kogu traditsioonilisuse kõrval ei pööratud Arabella soole tähelepanu (kui ma sõnadest õigesti aru sain). Sümboolselt võib Arabellat videos näha ka magusa võiduna. Muusikavideoga ei võeta konkreetseid seisukohti, pigem on tegu “sulesõja” eepilise esitlusega. Dramaatilisuse eesmärgil kasutatakse videos ka teada-tuntud võtet – lugu saab alguse päeval ning kulmineerub öösel. Funk-muusika saatel tehakse nalja, eestlased pole kunagi varem olnud nii emotsionaalsed. Teatraalsuseta näeme aga valgeid mehi Lacoste’i riietes tegelemas oma igapäevaelu probleemidega. Tahaks mõista, mille eest bändiliikmed tegelikult seisavad,” uurib Valge Tüdruk OUU lugu ja bändiliikmete taotlusi lähemalt.
Vice Versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.
Liisi Voolaid
Liisi Voolaid toimetab igapäevaselt muusika- ja kommunikatsioonivaldkonnas, toetades kodumaiseid artiste, ettevõtmisi, üritusi ja teeb kaastööd meediaväljaannetele. Suure osa oma ajast veedab Liisi ka DJ rollis, mängides mõnusatele inimestele enda lemmikmuusikat, mille ühisnimetajateks on soul, funk, mahe värskus ja maailma tummiseima gruuvi aluseks olev pill – basskitarr. Liisi kirjutab Edasile muusikast ja sellega seotud inimestest, püüdes tuua nende olemust lugejatele lähemale. Ja inspireeruda. Loe artikleid (86)
