Kui ma ütlen “hoor”, siis ei tähenda see alati seda, et ma mõtlen “hoor”. Sõna on mõnikord lihtsalt sõna. Sõnakõlks. Semantika. Ütelus, purse, paroksüsm, mis ei pruugi mitte kui midagi tähendada. Või vähemalt mitte seda, mida ta tähendab. Inimesed muutuvad kurjaks, lähevad endast välja ja reageerivad ebaproportsionaalselt, neile suunatud sõnade pärast.

See on arusaadav – reeglina on selleks loonud pinnase kontekst, ajalugu või muu gonorröa, mille läbi inimeste meelsus, nende otsustus- ja interpreteerimisvõime saab täiesti kallutatud ja tuksi keeratud, aga – toonitan veelkord – mõnikord on sõna lihtsalt sõna. Kui ma ütlen “hoor”, võin ma samahästi mõelda “pali” või “punn”. Või, et ma armastan sind. Ilusad sõnad kõik.

No ma olin temaga nende aegade jooksul, mis me koos olime, harjunud, aga siiski, ka neil aegadel, tabasin end mõnikord mõttelt – kui ilus ta ikkagi on. Ta võis olla, juuksed sassis, vanunud dressipükstega diivanil raamatut lugemas, prillid pooleldi ninal, kodune memm, aga pruukis tal ainult tabada minu pilku teises diivani otsas – kuna olin teda silmitsenud – ja ta langetas prillid ninale, paljastusid filigraanselt välja joonistunud tumedad kulmud, ja see kontrast, mille need kulmud ja tema silmade sine moodustasid koos punavate põskedega, oli üdini lummav, ja ta uuris: