Ei ole võimalik! Kus me oleme. Tallinna Veneetsia. Okei, Tallinna variandis, nagu öeldud. Läheb aga uljas magistraal jalakäijatele, kraavid kahel pool, nimeks Kõrgepinge tänav! Jah, traadid on õhus. Pervedel aga muru, põndakuil põõsad, paremal mingi küla metsanuka varjus, vasakul hoomamatu maastik, viiekordseid elumaju kõrvu tööstusega, mis kas tegutseb või siis mitte, aru ma pole kunagi saanud tööstushoonete otstarbest. Kesklinnas, tähendab. Aga kesklinnas, üpris, me oleme.
Kuhu me täna jalutame, oleme naisega iga päev teineteiselt küsinud, iga ilmaga (mina vahel siiski vingun ilma pärast). Tingimus on, et tee peab viima ka läbi tänavate, kus pole käinud. Poleks arvanud, et neid Tallinnas nii palju on. Mina olen Tallinnas elanud 32 aastat, sestpeale, kui Viljandist siia ülikooli tulin, naine on Tallinnas sündinud. Meil pole peres autot ja oleme palju jala käinud, või siis oleme arvanud, et oleme. Tegelikult pole enamikule tänavatele asja ja isegi huupi jalutades satuvad mingid kohad ikka tihemini jalge alla.