Mart Niineste: The Tanel Padar Experience. “Sõnavabadus ja meedia”

Rockstaarid purustavad laval kitarre. Mida peaks tegema klikistaarid? Illustratsioon: Ander Avila.

Andmekogude ajastul on meediamaja teenindusettevõte. Kui välja arvata päevauudiste ja uuriv toimetus, käib kõik kliki järgi. Analüütikud võivad täpselt öelda, kui palju veetis lugeja X aega meediaväljaande Y kodulehel ning kas ta valis lugemiseks Z loo ning kui valis, siis kas ta luges selle läbi või libistas pilgu üle.

Peatoimetaja lausub selle info peale otsustavalt, et kuna lugu Z lugeja X-i ei huvita, siis selle pealt me ei teeni ning sellele teemale oma kallist tööaega rohkem ei kuluta, muidu saab turundus- ja reklaamiosakond pahaseks, sest meediaväljaande kodulehe külastatavus ja reklaamiklientide huvi on võrdelised suurused. Tõsi, peatoimetaja ei räägi sellest kunagi avalikult ega otse, vaid ütleb napilt: “Nišikas. Lugejat ei huvita.” 

Klikk on jumal ja peatoimetaja tema prohvet

Aga mida teha siis, kui osakonna valdkond ongi mõni väiksem-vaiksem valdkond, nagu kultuur, mis omakorda jaguneb veel teatriks, filmiks, kirjanduseks, kunstiks ja muusikaks, mis omakorda jagunevad edasi, mis siis? Meil on Eesti Päevalehe kultuuritoimetuse kui valdkondliku sõltumatu kompetentsikeskuse meediamajast kaotamise näide juba olemas, kui numbrid ja neist lähtuvad huvid olid meediamajale tähtsamad. Tema pühadus klikk on teinud meediamajast teenindusettevõtte ning ajakirjanikest taastootjad. Kui kellestki loetakse, tuleb temast kirjutada, et välja teenida nii palk kui ülemuste rahulolu. Kuid klikk ei saa olla ainus filter! Mis juhtub, kui on, sellest ma kavatsengi kirjutada.