Avan pool silma, et äratuskell vaikima sundida. Viis puudub kuuest. Magan veel hetke ja ärkan. Võtan karbist imeliku vidina, mille ühe otsa torkan telefoni taha ja kummijulla sisse surun nimetissõrme, hingan etteantud rütmis 55 sekundit sisse-välja ning ootan tulemust – roheline! Huh… pole koroonat.
Rubriik “Treeneripäevik” lubab piiluda treeneritöö telgitagustesse. Kui tavaliselt kuuleme sportlaste tulemustest võistluste järgselt, siis millised on need igapäevased väljakutsed ja tehtavad otsused, et toetada nende teekonda tippu? Ja kuidas üldse targemalt treenida, seda ka harrastussportlasena? Ning millised ühiskondlikud kitsaskohad panevad treenerit kaasa mõtlema ning tegutsema? Rubriigi esimene artikkel kirjeldab ühe treeneri tavalist tööpäeva.
Tegelikult mõõtsin hommikupulssi ja pulsivariatiivsust (HRV), et hinnata taastumist (elust ja trennidest), aga kuna mul on mõni koroonajuhtum ka sportlaste seas olnud, siis tean, mida ma sealt näitudest ootaks, et kahtlustada n-ö halba leidu.
Ideaalstsenaarium näeb ette, et istun natukene peale poolt seitset jalgratta pukile ja väntan 1–2 tundi – ideaalseid asju juhtub harva, aga iseenda füüsilise ja vaimse tervise eest (kehakultuur!) hoolitsemine on üks osa argipäevast. Seitsme-kaheksa ajal näen (ikka vändates ja arvutist samal ajal meelehead nautides), et sportlased ärkavad – telefoniekraan helendab ja loen: “Kuidagi hõre on olla, palun lükka tänane trenn homsesse.” Küsin paar täpsustavat küsimust ja ütlen: “Vaatame homme uuesti, seni muudatusi ei tee, aga sina naudi puhkepäeva!” Mõni mitte nii akuutne asi jookseb veel sisse, aga nendele reageerin peale hommikusööki. See viimane on püha – selle ajal ma tööd ei tee, kuid peale kõhutäit ja kohvi hakkab tavapärane elu kodukontoris pihta.
Kuid enne päris päeva algust tõmbame korra hinge ja võtame aja, et avada tausta. Nimetan ennast vastupidavussportlaste treeneriks, sest elu on pakkunud mulle võimalust teha koostööd erinevate spordialade absoluutse tipuga ja sama palju olen nautinud panustamist harrastussaavutussportlaste (näiteks need, kes valmistuvad täispikaks triatloniks) arengusse. Aga ka tipp-äriinimestesse, kes hoolivad tervisest ja tahavad otsustusvabalt selle eest igapäevast hoolt kanda. Mul on olnud õnn teha koostööd kaugelt üle saja sportlasega, näha nende andmeid, ja pole reeglit, mille kehtivust poleks lõhutud. See muudab alandlikuks ja näitab, kui keerukas treenimine on. Minu sportlased on eelkõige ratturid ja triatleedid, aga ka laskesuusatajad ning olen sattunud muuhulgas ka huvitavasse motokrossi maailma.
Fun fact? Ma näen oma sportlasi harva. Nende treeningute juhtimisel lähtun nende subjektiivsest ja objektiivsest tagasisidest. Kuulan, mis nad räägivad ja kirjutavad, vaatan graafikuid, erinevaid andmeid, mida tänapäeval on võimalik koguda, ja ühelt poolt toetun oma otsustes matemaatilistele mudelitele (kasvõi lihtsatele trendijoontele ajas), aga väga suuresti ikkagi intuitsioonile.
Nüüd on aeg sealmaal, et enamus sportlasi on ärganud ja läbi teinud sama protsessi, mille mina varahommikul, ehk mõõtnud ühte taastumist iseloomustavat näitajat – HRV – närvisüsteemi reaktsioon nii eelnevatele treeningutele kui ka ööunele ja tööstressile või hoopis sõrmeviibutus, et läksid kaaslasega eile liiga emotsionaalseks. Tippsportlaste juures on see oluline, aga sama oluline on see ka harrastajate puhul, kes elavad väga intensiivset tööelu või on emotsionaalselt vastuvõtlikud välistele mõjutajatele – annab mulle parema võimaluse koormuse reguleerimiseks.
Ühe sportlase tänane näitaja ongi “oranž” ehk ohumärk – pulss ise on normi piires, aga üldine pikemaajaline trend on nokaga alla ja see ei meeldi mulle, sest ta ei võta koormuseid vastu, vaid pigem võitleb vastu. Lisaks on ta raporteerinud kõrgenenud stressi, kehva tuju ja lihasvalu. Vaatan ta treeningplaani üle ja võtan ühendust – uurin enesetunde kohta ja ütlen siis, et tehku vaba päev. Tajun kergendust, tal on hea meel ja minul ka! Kuigi jutust tuleb vaikselt välja, et elu on hetkel pingeline, ta avab detaili või kaks, millest adun, et teisel poolel on raske aeg, kuid ütleb siiski, et trenn aitab hoida pea selge. Seda viimast kinnitab nii kogemus kui teadus.
Võib mõelda, et treeneri ülesanne on ära tajuda see peenike punane joon, millest üle astuda ei saa. Aga ükski treener ei tea, kas see punane joon on sammu kaugusel või alles horisondil. Pigem tuleb teadasaamiseks seda joont vahel siiski ületada. Suurim väljakutse on võimalikult kiiresti mõista, et nüüd oled üle, vajutada rehvide vilinal pidurit, teha U-pööre ja jõuda tagasi kindlale pinnale.
Need pidurdusjäljed asfaldil, trummeldav süda, kuivav suu peavad jääma väliselt stoiliselt rahuliku treeneri sisemaailma. Nad on sportlasega ühel poolel, aga erinevates rollides ja vastutusalades.
Samal aja on Prantsusmaal kevadiselt kehva ilm – arutan poolprofiratturitega alternatiivne. Emotsionaalselt ja tehniliselt peab vahel vihmas ka trenni tegema, aga paar soojakraadi ja tuul pigem ei ole selleks hea mõte. Ühel on siserattal väntamise võimalus ja teeb seal pikema trenni ning intensiivsuse sisse ja muu plaan jääb muutmata. Teisele annan puhkepäeva, kuid teeme ülejäänud nädalasse sellest lähtuvalt suuremad muudatused.
Urmas Lõiv (meie olümpialootuse Janika Lõivu abikaasa ja mänedžer) ütleb, et Tokyo olümpia võistlusraja testimise üritus tühistati koroonakriisi tõttu. Oeh, käib peast läbi. Logistika läheb kergemaks, aga see pole ju teema, mida me tippspordis otsime. Sellest lähtuvalt peame langetama uued otsused, kas teha Hispaanias, kus nad talvel elavad, mitmel nädalavahetusel võistlused või reisida Kreekasse, et saada teistsuguste kõrgetasemeliste konkurentidega rattad joonele lükata. See tähendab ühelt poolt koroonatestide logistikat, autosõitu läbi Euroopa (neil on ju Inglise buldog Potsu ka kogu aeg kaasas), teadmatust, aga teiselt poolt vaheldust, reisimist (nagu seda neil vähe oleks), uusi kogemusi. Ole mees ja tee otsus, eks.
Teine sportlane, noorrattur, on praegu Hispaanias treeninglaagris – küsib: “Olen hetkel trennis, väga kerge olemine ei ole – kas ma teen ikka neljandal tunnil need Vomaxi lõigud 360 W-ga?” Jällegi pöördun oma kõikvõimsa arvuti ja info poole – hommikupulss oli okei, eelnevad trennid ka. “Kui sa peale kahte nädalat tunneks ennast väga värskelt, siis oleme me midagi valesti teinud (lisan smaili). Ehk kui kurnatust ei tunne ja energiat on, siis tee ära nagu jaksad.” Mõned tunnid hiljem saan info, et tegi kõik ära, oli raske, aga jaksas. Treenerina käib seest jõnks läbi – kõva poiss!
Kell on veerenud õhtutundidesse – harrastussportlased on trenne lõpetamas.
Saan sellest aru, sest kirjakasti kukuvad järjest teated tehtud trennidest. Vaatan poole silmaga, kas etteantud asjad said tehtud. Reageerin ja vastan jäetud kommentaaridele. Teen jooksvalt muudatusi plaanidesse, kuulan, mõtlen kaasa, tunnen muret ja rõõmu oma sportlastega koos.
Tavaline päev kontoris. Telefon teeb tinn-tinn – time to bed – kell on kümme. Vahel venitan üheteistkümneni, aga ega tegelikult ei jaksa kauem, keha ja vaim nõuavad puhkust. Homme on jälle hommik. Aga peab tänulikkusega mainima, et kroonaajastu pole minu treeneritööd (harrastussportlastega) sisuliselt häirinud. Võib-olla tuleneb see sellest, et ebakindlal ajal on hea toetuda millelegi käegakatsutavale – õues rattaga sõita ja joosta oleme me ikka õnneks tohtinud. Aga võib-olla sestap, et sport annab eesmärgi, mille poole igapäevaselt rühkida – hoiab pea selge. Ega sellel polegi tähtsust – usun, et minu koostöö sportlasega teeb mõlemad pooled rõõmsaks. Kevad on ilus.
Karmen Reinpõld
Karmen Reinpõld on ratturite ja triatleetide treener, tervisekäitumise ja heaolu õppekava doktorant Tallinna Ülikoolis. Ta teeb koostööd nii tipp- kui harrastussportlastega, püüdes juhtida treeningprotsessi, kombineerides teadust ja igapäevast treeningpraktikat – numbrid ja graafikud on sama olulised kui kuulamine, mida sportlane räägib ja tunneb. Ka ühiskonna kehakultuuri trendid kõnetavad – kuidas panustada, et pikendada tervelt elatud elu? Loe artikleid (15)
