Susan Luitsalu: miks alles nüüd?

Foto: Shutterstock.

Kuskilt maa alt ilmus välja keegi Mia Belle, kes rääkis rõveda loo, kuidas ta 14-aastasest alates oma treeneriga seksis. Kõlab uskumatult nagu midagi mõnest kollasemast Ameerika talk-show’st. Ilmselt oleksid paljud inimesed – kes naiivsuses, kes õeluses – jäänud seisukohale, et see on mingi kättemaks, kius või väljamõeldis, kui peasüüdlane ise koos mõne lähedal seisva asjapulgaga poleks väiteid kinnitanud.

Üldiselt päris šokeeriv, et täiskasvanu ja lapse vahelist “suhet” peetakse nii okeiks nähtuseks, et isegi tagasi ei viitsita ajada, aga vähemalt on sellest arvamusest perversselt iroonilisel kombel kasu – lugu ei suikunud uurimisse, mis näiteks piisavalt karmide tõendite puudumisel lõpetatakse ning perverssete huvidega inimene saaks veel ohvritki mängida.

Lugesin (kahjuks) ka suvalise ilmarahva kommentaare. Neil oli igasugu roppusi öelda, aga oli ka muuhulgas küsimus – kus see naine oma looga enne oli? Miks ta seda alles nüüd räägib? Miks need teised seda alles nüüd räägivad? Miks keegi siis ei teinud midagi, kui see tõesti nii oli?

Eks iga teemaga on ju alati nii, et kui pole ise kokku puutunud, tundub kõik nii lihtne ja loogiline. Ei tule pähegi, et inimesed ei pruugi tihtipeale arugi saada, et nendega midagi imelikku või valet toimub, eriti lapsed. Kui see arusaam saabub, on häbi, et tookord nii loll olid. Või ähvardab sind keegi mingite hirmsate tagajärgedega, kui ülestunnistusega lagedale peaksid tulema. Jumal teab, mis kõik võib olla. Ja vahel lihtsalt ei olegi nagu midagi teha või ette võtta.

Räägin teile näiteks loo sellest, miks ma teatud kellaaegadel ei kuula teatud raadiokanalit.

1999. aasta 26. novembril toimus ERKI legendaarne moe-show Kalevi spordihallis. Mina teismelise kunstihuvilisena ja ambitsiooniga saada moekunstnikuks, olin kenasti kohal ja vaatasin seda tribüünilt. Tähtsad külalised, nagu see ikka käib, olid all põrandal, catwalk’i ääres. Kui üritus läbi sai ja saal vaikselt tühjaks hakkas valguma, toimus seal VIP-ide seltskonnas täiesti ootamatult midagi väga inetut – üks populaarne DJ tõukas selja tagant mingit naist enda ees, võib-olla oli see tema naine, ei tea. Igatahes toimus mingi õiendamine, naine proovis end kaitsta, aga sellest olukord vaid eskaleerus ja järgmiseks lendas naine üleüldse põrandale toolide vahele pikali.

Neli aastat hiljem, kui õppisin Tartus ja töötasin tolleaegses hittklubis Club Tallinn turundusjuhina, sattusin ka ise olukorda, kus seesama DJ, end juba kuulikindlaks joonud, hakkas minuga tagaruumis tüli norima ja ähvardas peksa anda. Ma ei mäletagi enam, millega ma talle ette jäin, aga mäletan, et oli hirmus, sest turvamehed olid ju kõik ära, saalis. Õnneks pääsesin nagu kaval rebane esialgu tänu oma suuvärgile ning siis juba sain suuremaid ja tugevamaid teavitada. Ja õnneks tal meie juurde väga asja polnudki. Mõned aastad hiljem aga suutis sama isend samalaadse käitumise pärast (tüdrukute ahistamine ja ähvardamine peol, naiste WC-s) isegi seltskonnaajakirja murda, aga see jäigi lihtsalt üheks uudisnupuks, mida asjaosaline ise kommenteerimagi ei vaevunud.

Olen nendest olukordadest oma sõpradele alati rääkinud õige nimega, sest see mees ei ole inimene, kellega sa tahaksid kuskil seltskonnaelus kokku sattuda. Mitte ainult peol, ka päevasel üritusel on ta purjus peaga ohtlik – seda olen ju oma silmaga näinud. Iga kord, kui tüübi häält raadios kuulen, ütlen talle kõva häälega – “Tead, mine sa ka *%#&” – ning vahetan kanalit. Kuuldavasti kõik teavad, et ta selline on, aga mida selle teadmisega peale hakata?

Mu sõbranna eks ahistas teda süsteemselt ning ähvardas teda ka tappa, seletades sealjuures ilusti ära, kuidas see saab välja nägema. Politseist aga vaid “lohutati”, et kui suhte jooksul inimene füüsilist vägivalda ei kasutanud, pole alust arvata, et nüüd hakkaks seda tegema. Sinna juurde käis veel mingisugune jutt tavapärasest armuvalust. Ma ei tea, mind pole küll ükski boyfriend kunagi peale lahkuminekut “armuvalus” tappa ähvardanud – tavaliselt on nad läinud kuskile üksildasse kohta jooma. Aga see selleks – kui politseis isegi sellist psühhoterrorit tõsiselt ei võeta, mida sealt selle peale veel öeldakse, kui minna neile kurtma, et üks onu ähvardab purjus peaga naistele peksa anda? Ma julgen oletada, et soovitatakse temast lihtsalt ise eemale hoida.

Paljude taoliste juhtumitega ongi selline käed-vajuvad-rüppe-tunne – sa tead, sa isegi oled NÄINUD. Võib-olla oled napilt pääsenud. Õnneks pole su endaga midagi peale ähvardamise juhtunud (mis ei ole okei muidugi, see on ka vägivald), aga sa tead, et kuskil on keegi, kellega on. Kõik teavad. Aga sul pole mingit tõestust ette näidata! Mitte kuskilt pole hammastega kinni võtta enne, kui mõni ohver neid tegusid ära ei tõesta või vägivaldur ise oma tegemistes nii lohakaks läheb, et vahele jääb. Või hullemal juhul siis, kui mõni taoline intsident juba väga halvasti lõppeb.

Siiski – see, et millestki (kohe) ei räägita, ei tähenda, et seda pole olemas. Viidates kuulsale hiina vanasõnale – inimesed lihtsalt istuvad jõgede ääres ja ootavad veel.

Susan Luitsalu

Susan Luitsalu on kirjanik, teletegija, hedonist ja maadeuurija. Tema elu ja karakterite märkamist on tunnustanud nii lugejaid kui kriitikud. Teda on auhinnatud ka Aasta kirjanik 2020 tiitliga. Susan kirjutab oma kolumnides linnaelust, sellest, kuidas tema elu näeb ja mis tähelepanu tõmbab. Loe artikleid (13)