Filmisoovitused. Valner Valme Netflixi-reha: Istanbuli kõrvaltänavatest Taani kõrgkultuuriparoodiani

Ekraanitõmmis Netflixi filmist "The White Tiger".

Kui kinod kinni, leiab filmihuviline ikka prao. Näiteks Netflixis, mis valdavalt küll pahna täis, sest pakutakse mõttetuid sarju tundmatute näitlejatega, Euroopa ja Ameerika teisejärgulist kino ja kõikuva kvaliteediga omatoodangut, ja ka häid, aga nähtud filme. Selle kõige keskelt on siiski täitsa võimalik leida pärleid, mis esmapilgul ehk vastu ei säragi, sest võib-olla käsi ei haara kohe Türgi filmi järele ja kes oskaks India filmide uputusest leida just need paar õiget? Julgen jagada mõningaid elamusi.

“Paper Lives”

Lavastaja Can Ulkay, näitlejad Çagatay Ulusoy, Emir Ali Dogrul, Ersin Arici. Türgi, 2021

Netflixi toodang, autoriks Türgi kino tõusev täht Can Ulkay, kes küll juba 56-aastane, aga filmis tegev alles neli aastat, enne teinud telet ja reklaame. Tema viies film “Paper Lives” jutustab loo Istanbuli hüljatud lastest, kes täiskasvanuks saanutena on kodunenud mahajäetud majades linna vaeses osas ning teenivad elatist ülimalt õilsal moel, kogudes linna pealt prügi, sortides seda ja realiseerides selle paberi-, klaasi- ja muudesse kokkuostudesse. Kuna Istanbuli kõrvaltänavad ja ka siseinterjöörid on rikkalikult ja värvikalt edasi antud, on juba see omaette vaatamisväärsus, tähtsam on aga lugu ja selle teostus.

Peategelane Mehmet, keda hiilgavalt kehastab seni peamiselt Türgi sarjades mänginud 30-aastane Çagatay Ulusoy, avastab ühel õhtul prügikotist poisikese Ali. Kust ta sinna sattus ja mis on poisi saladus? Algab haarav ja liigutav draama, mille käigus Mehmet võtab jõmpsika oma hoole alla, lool on aga päris mitu konksu ja paralleelselt kaks plaani, mille jooksul vaatajale jäetakse lõpuni erinevad tõlgendusvõimalused.

Paar korda tundub, et selle ülima dramaatika ja emotsioonide kruvimise käigus libastutakse türgi melodramaatilise teleseriaali maastikele, aga lavastaja Ulkay saab alati jala õigel ajal pidurile ning pigem manipuleerib ta vaatajaga teadlikult. Lisame siia tulele ja veele vastupidava kambavaimu prükkarite seas, maalilised kaadrid ja mitu köitvat konflikti, ning saame tõelise meistriteose. Kui te ainult peate vastu tüütu autosõidu filmi üsna algul, mina olin valmis juba pooleli jätma, mingid jorsid sõidavad autos ja ajavad igavat, kui mitte peletavat juttu sellest, kui palju keegi haiseb. Ma siiski ei kerinud ega katkestanud, ega kahetsenud pärast hetkegi filmile kulutatud ajast, mida olen mõnegi Netflixi sarja puhul teinud. 

“The White Tiger”

Lavastaja Ramin Bahrani, näitlejad Adarsh Gourav, Rajkummar Rao, Priyanka Chopra. India, 2021

Vaesusega püütakse toime tulla siingi, aga mitte nii üllal moel kui eeltoodud Türgi filmis. Aravind Adiga samanimelisel New York Timesi bestselleril põhinev linateos jutustab loo puudustkannatavast külaperest pärit Balramist, kellest tänu tema otsustavusele saab jõuka Delhi perekonna autojuht. Traditsioonilise ehk teenritesse halvasti suhtuva pere poeg Ashok ja tema naine Pinky on aga Ameerikast tulnud ning moodsate vaadetega, võttes Balrami omaks ja suhtudes temasse kui semusse. Peagi ilmneb, et vähemalt Ashoki puhul on see vaid silmakirjalik fassaad. Saab alguse riuklik teekond väikse inimese sõltumatu ja õnneliku elu poole.

Kõlab nagu India film ikka, külapoisist miljonäriks, ja mitut puhku meenub Danny Boyle’i “Slumdog Millionaire”, aga päris nii see siin ei käi, ekraaniloos on mitmeid klišeevabalt lahendatud pöördeid, sisukas dialoog, suurepärased kaadrid India ühiskonnast läbilõikes ja mitmeplaanilised osatäitmised. Peaosatäitja Adarsh Gourav paneb oma rolliga ehk vähe ülegi, aga püüdlikkus on mõistetav: see tundub olevat tema läbilöögihetk. Seni on ta tuntud peamiselt lauljana ja telesarjadest. Liberaalse Pinky osas India kõlavaimaid rahvusvahelisi staare Priyanka Chopra, aga parima rolli teeb Rajkummar Rao, kelle Ashok kõigub nii moraalsetel kui psüühilistel köitel tõesti üles-alla ja lõpetab… muidugi ma ei ütle, kellena.

“The White Tiger” on Netflixi enda toodang ning Oscarite nominent parima kohandatud stsenaariumi kategoorias.

“Late Night”

Lavastaja Nisha Ganatra. Näitlejad Emma Thompson, Mindy Kaling, John Lithgow. USA, 2019

“Late Night” esilinastus kahe aasta eest Sundance’i filmifestivalil, jõudis siis Põhja-Ameerika kinodesse, seejärel Amazoni omandina selle kanali voogedastusse ning nüüd lõpuks ka Netflixi. Tegemist on mõnes mõttes eht-hollywoodliku draamakomöödiaga, mille sees samuti oma versioon süžeest “ajalehepoisist miljonäriks”, kuigi kumbagi äärmust ei kaasata, hoopiski tehasetöötajast saab telestsenarist (Mollyt mängib Ameerika “Kontorist”, “Ocean’s 8-st” ja muudest komöödiatest tuntud Mindy Kaling). Kuigi Molly toob sündmustikku pöörde ja muudab ka peategelast, õhtuse omanimelise telesaate juhti Katherine Newburyt, on “Late Night” eelkõige kustuvat teletähte kehastava Emma Thompsoni film.

Thompson teeb ühe elu eredaima soorituse “Saving Mr. Banksi” ja “Howard’s Endi” kõrval, mängides gaas põhjas edukat karjäärinaist, kes vihkab naisi ja on end seetõttu ümbritsenud andetute meestega, kelle debiilsed ideed Newbury tele-show’ks on filmis omaette huumor. Peamiselt kannab linateost Katherine’i mõru naljasoon või pigem see, kuidas Thompson selle välja mängib, nagu ka tegelaskuju psühholoogiliselt piinlikumad hetked.

Vahepeal hakkavad sündmused lausa kihutama, kui Newbury võtab käsile oma telekarjääri päästmise, lõpupoole tõmmatakse tempo taas rahulikumaks, üldiselt hästi häälestatud film ja kohati küll kisub peaaegu sentimentaalseks rikaste ja kuulsate komöödiaks ära, siis tume huumor ja tele- ning glamuurimaailma vaimukas kriitika päästavad. Silmapaistva kõrvalosa teeb Katherine’i eakat abikaasat mängiv John Lithgow.

Tasemel meelelahutus, kus iva sees. 

“Sprængfarlig bombe”

Lavastaja Tomas Villum Jensen. Näitlejad Ulrich Thomsen, Nikolaj Lie Kaas, Mille Dinesen. Taani, 2006

Viimasel ajal on Netflixi paisatud labidaga Põhjamaade kino, filme peamiselt nullindatest, eelmise kümnendi algusest ja ka vanemaid. Enamus neist juhuslik valik kergekaalulisi komöödiaid, suvalisi suhtedraamasid ja mitte kõige põnevamaid põnevikke, aga leidub ka tasemel draamasid, paar kunstiliselt kõrgel tasemel autorikino ja ka… häid kergekaalulisi komöödiaid, üheks neist “Sprængfarlig bombe”, mis tõlkes tähendab “Plahvatuslikku pommi”, filmi rahvusvaheline pealkiri on magedam: “Clash Of Egos”. Netflixis leitav aga originaalpealkirjaga.

Filmi režissöör Tomas Villum Jensen ei kuulu Taani tippude hulka, on teinud komöödiaid teisigi, tundub, et kõnealune on tema parim. Filmi hoiavad püsti kaks Taani tippnäitlejat, Nikolaj Lie Kaas ja Ulrich Thomsen, kes mõlemad oma niigi napakad karakterid täiega üle võlli keeravad. Kaas kehastab saamatut “kunstfilmide” lavastajat Claus Volterit, kelle totakalt puhevil olek ei vasta päriselt tema filmide tasemele, mida “teadlikud” kriitikud küll kiidavad, keegi aga vaatamas ei käi. Halba sorti, ülespuhutud arthouse-kino on filmis päris naljakalt parodeeritud, intriig tuleb aga sisse ootamatus kohas.

Raevuprobleemidega lihttööline Tonny Jensen satub oma lahutatud naise juures elavate lastega vaatama Volteri teost, kuna “Potter” on välja müüdud vaatamata sellele, et Volter piletid kinni pani. Lapsed näevad Volteri kunstteoses eriti vägivaldset koeratappu ja muud sõgedat, Tonny väljub saalist vahkvihas ning purustab kõigepealt filmi reklaamkujud fuajees, siis aga hakkab hauduma kättemaksu viletsale filmitegijale. Kättemaks saabub, aga kuidas, seda ei aima veel keegi. Et nii ogar idee ongi filmiks tehtud, väärib omaette tunnustust, film kannab mõtte ka välja ning jaburat nalja ja kummalisi käänakuid ilmneb teoses mitmeid.

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on Edasi kultuuritoimetaja ja Raadio 2 "Lifti" ning Vikerraadio kirjandussaate juht. Loe artikleid (99)