Tõnu Karjatse: seriaalisoovitusi

Foto: Shutterstock

Sarjad on omamoodi viirus – nende lõksu langemine on lihtsam kui kanepisuitsetamisest sõltuvusse jäämine, sest sari pakub vilgast leevendust keerulistel aegadel kohast sõltumata. Vaja on vaid head netiühendust ja korraliku videokaardiga seadet. Sarju võib ju vaadata ka nutitelefonist, aga see tähendaks juba eriti ränka sõltuvusastet, kui oled valmis virvendava pildivoo nimel loobuma igasugusest igatsusest visuaalse kvaliteedi järele. Allpool mõned viited Netflixi sarjadele, mida soovitan.

“Stranger Things” (2016–…)

Vendade Matt ja Ross Dufferi nostalgiline ulmeromantika, mille austajate arv ainult kasvab vaatamata sellele, et sari tuli välja juba viis aastat tagasi. Esialgu pidi “Stranger Things” jääma vaid ühe hooaja minisarjaks, kuid praegu on käsil juba viies hooaeg. Kuna näitlejad kasvavad ja vananevad koos sarjaga, on vennad Dufferid öelnud, et plaanitav viies hooaeg jääb ilmselt viimaseks.

Fantaasiasarjas kohtuvad “Twin Peaks” ja “X-Files”, nende kohal hõljumas Stephen Kingi viljastav vari. Netflixis nähtav “Stranger Things” on fantastiline muinasjutt XXI sajandi teismelistele, mis võtab edukalt üle sama rolli, mida mängis menusari “Twin Peaks” nende isadele-emadele ja “X-Files” nende vanematele õdedele-vendadele, kuid vastupidi toonasele vaatamistavale, kus järgmist jagu tuli nädal aega oodata, on kogu lugu kättesaadav ühekorraga.

Järjestikusest vaatamisvõimalusest hoolimata töötab sari aga paremini just jao kaupa vaadates – see tava hoiab põnevust ega lase sarja toimemehhanismidel liiga läbipaistvaks muutuda. “Stranger Things” on tulvil viiteid 1980ndate aastate popkultuurile – muusikale, filmidele. Internetist võib leida kommentaariume, kus iga episood osadeks lahti võetakse, näidates ära ka viited kirjandusele või muudele algallikatele, millest sarja tegijad innustust saanud.

Samas pole “Stranger Things” klišeelik nostalgiaränd tuntud radadel. Tuttavate osistega loo meisterlik lavastus, atmosfäär, näitlejate ja muusika valik teevad sellest meeldejääva maailmaga filmjutustuse, mis äratab huvi minevikus tehtu vastu. Arvestades AV-toodangu (sarjad, filmid) üha kasvavat mahtu ja kõikuvat kvaliteeti polegi see ehk nii väheoluline. 

“Pretend It’s a City” (2021)

Martin Scorsese toodetud minisari New Yorgi populaarsest kirjanikust, teravmeelsest mõtlejast ja näitlejast Fran Lebowitzist on sobiv shot teravmeelsust ja vaimukust, millega kasvõi näiteks järjekordset sarjaõhtut alustada. Vähem kui poole tunni pikkused osad, kus šarmantne naine jagab oma mõtteid ja tähelepanekuid muutuvatest aegadest metropolis, sobivad ka vahepaladeks üksluisesse kontoriellu või õhtusteks ühisvaatamisteks.

Seega järgib Scorsese minisari täpselt turu nõuet kontsentreeritud meelelahutuse järele, samas pole Fran Lebowitzi sariportree klikimagnet, selleks on ta liiga elitaarne. Selle nii-öelda elitaarsuse tingib Lebowitzi keeruline isiksus: tema väljaütlemised ja mõtted näivad lihtsad, isegi konservatiivsed, sest nad põhinevad suurel määral pealetuleva tehnoloogilise mõtte ja sellest tingitud käitumise vastandamisel talupojamõistusele, samas aga on Lebowitzi maailm äärmiselt liberaalne, salliv erisuste suhtes ja sisemiselt valmis muutuma, ta on igavesti noor nagu temast lahutamatu New York.

Scorsese portreteerib Lebowitzi kaudu oma armastatud metropoli, olles leidnud teravmeelse satiiriku väljaütlemistes selleks sobiva filtri. New Yorgi tänavaid läbiv eatu ja sootu intelligent lubab Scorsesel kujutada New Yorki romantilis-nostalgilises võtmes, nii nagu me kujutame seda ette 1960–70ndate aastate filmidest; ta näitab, et see NYC pole kuhugi kadunud, vaatamata kõigile neile naeruväärsetele tehnoloogilistele upsakustele, mida Lebowitz kirjeldab. See on ikka seesama New York, mida sobivad ilmestama Frank Sinatra, George Gershwin, Charlie Mingus või Bernard Herrmann. Lebowitz ja Scorsese viivad vaataja suurlinna, kus tänavaplaatidele on jäädvustatud kirjanike tsitaadid, väikeses keldriklubis esineb tipptasemel jazzmuusik ja imposantsete raamatukogude hubasus pakub varju nüristava tänavamüra eest.

Sarja “Pretend It’s A City” võib võtta võimalusena ekskursiooniks mööda muutuvat metropoli, giidiks üks säravamaid linnaintelligentsi esindajaid tänapäeva Ameerika Ühendriikides. 

“Liberator” (Netflix, 2020)

Greg Jonkajtyse animasari teise maailmasõja lõpupäevist jalaväekapten Felix “Shotgun” Spraksi vaate kaudu. Sari põhineb inglise menukirjaniku Alex Kershaw’ romaanil, milles ta räägib Itaalias maale tulnud dessantüksuse teekonnast läbi sõjast laastatud Euroopa Dachau koonduslaagrini. Sari on jaotatud neljaks osaks ja selle köitvus on eelkõige teostuslikul poolel: siin on kasutatud Trioscope’i hübriidanimatsioonitehnikat, kus lavastatud stseenid ühendatakse animatsiooniga, nii säilitab joonis realistliku plaani ja CGI tehnoloogia võimaldab teha seda, mis lavastuses oleks kas liiga kulukas või muul viisil ressursimahukas.

Ühtlasi paneb animatsioonile omane tinglikkus tööle vaataja ettekujutusvõime, lisades seeläbi nähtavale isiklikku emotsionaalset kaalu. Ootamatuna mõjuv vorm kannab sarja ka siis, kui heroiline eepilisus liiga juustuseks muutub. Ja nagu sarjade puhul tihti juhtub, ei märkagi, kui oled ühe osa asemel vaadanud lõpuni kogu saaga.

“Lupin” (Netflix, 2021)

Prantsusmaa populaarseim panus alanud aasta Netflixi hooaega on ilmselt George Kay ja François Uzani sari “Lupin”, mis põhineb Maurice Leblanci menukal raamatusarjal härrasvargast Arsène Lupinist. Ei saa salata, et sarja tõmbenumber on mitte niivõrd aristokraatne kelm, kuivõrd teda kehastav šarmantne hiigelkasvu mustanahaline näitleja Omar Sy (Eesti vaatajalegi tuntud näiteks ülimalt populaarsest mängufilmist “1+1” (Olivier Nakache, Éric Toledano).

Seni on valminud üks hooaeg viie osaga, uus hooaeg on juba ka välja kuulutatud, seega ei loe tootjad investeeringut tuulde läinuks. “Lupin” on puhas meelelahutus, kus peategelane pääseb uskumatute, inimvõimeid ületavate trikkide ja lausa jumaliku kavalusega. Mitmesuguste anagrammide all tegutsev peategelane järgib oma agendat, juhindudes õiglustundest ja kättemaksuihast süütult süüdi mõistetud isa eest. Viis osa jagunevad omakorda väiksemateks peatükkideks, nii et sarja ei pea just vaatama järjestikku, seda enam et järjestikku vaatamine toob klišeelikud lavastusvõtted ja stsenaariumitrikid eriti teravalt esile.

Tõnu Karjatse

Tõnu Karjatse

Tõnu Karjatse on filmiajakirjanik ja ERR-i kultuuritoimetaja. Loe artikleid (1)