Eia Uus. Nostalgia

Kirjanik eia Uusi portreefoto. Eia Uus.

Hommikul kell 8:56 on haigla rahvast nii täis, et ma pole nõnda palju inimesi korraga ühes kohas näinud vähemalt aasta. Olen elanud 11 kuud metsas, ühe-kahe pereliikmega.

Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta ka digiajakirjana.

Garderoobitädi rühmab mulle pahaselt, sest ta ei leia mu mantli riputamise aasa üles ning sall pole korralikult varrukasse torgatud. Registratuuris õiendatakse: “Miks te üldse olete siin? Teil ei ole aega kirjas!” Kahe kohvitopsiga medõde kiirustab oma töökohale, kui tema ees tuiab nooruke näitsik, pilk telefonis, eksinud. Neiu astub hoogsalt paremale, kuid leiab siis, et see on ikka vale suund, peatub ootamatult, keerab vasakule, peatub, tema selja taga lahtiste kohvitassidega väsinud meditsiinitöötaja omaette riidlemas, et kõndida ei oska, aga neiul on kõrvaklapid peas ja ta märkab naist alles tormakalt ümber pöörates ja talle peaaegu otsa koperdades.

Eia Uus

Eia Uus on kirjanik ja ajakirjanik ning Postimehe Kirjastuse juht. Ta on avaldanud neli romaani, jutte, luuletusi ja reisiraamatu "Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein" ja lasteraamatu "Seitsme maa ja mere taga". Ta on elanud Tais, Kanadas, Prantsusmaal, Hiinas ja Argentiinas. Loe artikleid (17)