Oleg Pissarenko on üks aktiivsemaid ja tunnustatumaid eesti kitarriste. Taolise haardeni jõuavad vähesed instrumentalistid. Tema lavamuusiku teekonda on olnud huvitav jälgida, minu arvates on siiani iseloomustanud Olegi tegemisi mõiste “suursugusus”, ta on võtnud kõike suurelt ette! Suured plaanid, suured saalid, suured mõtted, mida ta publikuga jagab, ja ka suuri riske on ta võtnud kontsertide korraldajana. Oleg on kindlalt maksimalist ning ka tema viimase aja muutused eraelus ja muusikas on maksimalistlikud – lahutanud abielu, kolis ta Tartust Tallinna ja alustas soolokarjääri. Lisaks, olles õppinud aastakümneid kitarri, vahetas ta ka pilli. Mida klaver pakub, mida kitarr ei suutnud? Olegi tundlik närv nii muusikas kui ühiskondlikel või inimese hingearengu teemadel sõna võttes teeb temast kahtlemata väljapaistva isiksuse ja vähemasti väliselt on ta täis enesekindlust ja teotahet. Kuidas aga elutuulte tasakaalustamine Olegil tegelikkuses õnnestub, mida ta arvab keskeakriisist ning millised on uued suunad tema muusikalisel teel, seda küsisin uue albumi “Hinge teekond” ilmumise eel Olegilt eneselt.
Oleg, tunnen Sind juba üle 15 aasta ja pean ütlema, et Sa oled üks eesti kitarriste, kelle looming ja ka mõttemaailm on mulle sobinud. Alates Su esimesest plaadist! Niisamuti saatis Sind edu ka publiku hulgas, eriliselt 5–6 aastat tagasi, plaatidega “Prii lapse ilm”, “Point”, kui andsid oma ansambliga kontserte ka suurimates kontserdisaalides, mis on instrumentaalmuusika mõttes supertulemus. See minimalistlikkuse kontseptsioon ja heakõlaline muusika kõnetas kuulajat. Ometi, kõigel on oma aeg, ka edul, ja viimasel ajal olen näinud, et Sa otsid jõudsalt täiesti uut teed… Su elus on palju muutunud, mu viimane üllatus oli see, et vahetasid isegi pilli ja esined nüüd hoopis klaverit mängides. Millised kogemused Sind uue suuna otsimisele viisid?
Hedvig Hanson
Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (147)
