Matrin Pent: tähelepanekuid rahvusvaheliste klasside koolitunnist. Kooliõpetaja kolumn

Demograafia ja immigratsioon on rahvusvahelises klassis üldse üks valus küsimus. Foto: Shutterstock.

See oli üks harilik koolipäev möödunud sügisel, mil üks õpilane teatas: “minu kodumaa on peldik!” Missugusest riigist on jutt? Eestist? Ei, mitte ligilähedalegi. See pole ka täpne tsitaat, kuna sisaldas algkujul žargooni, mille abil hiljuti ametist lahkunud USA president viitas riikidele, kellest ta eriti lugu ei pidanud. Veel enam, see polnud öeldud üldse eesti keeleski. See deklareeriti inglise keeles – ja Prantsusmaa kodaniku poolt.

Aga kõigest järjekorras. Esmalt, jättes kõrvale eesti- ja venekeelsed klassid, on käputäies Eesti üldhariduskoolides ka läbi ja lõhki rahvusvahelisi klassikomplekte, kuhu on koondunud õpilasi maailma eri otstest. Saatuse tahtel annan ka ise mõnele sedalaadi grupile tunde ja et õppeaineks on geograafia, õpin ise vähemalt sama palju nende kogemustest kui nemad minu õpetatavast. Igatepidi, võrdlusmoment on hindamatu.

Kõige meeldejäävamad tunnid mööduvad peaaegu eranditult ühe klassiga, kes Eesti tõlgenduses oleks vist kümnes. Kuna seltskond on väike, alla kümne õpilase, võimaldab see anda aega igaühele, kel soovi oma eelmistest elukohariikidest rääkida. Sest kus siis veel seda teha, kui mitte geograafia tunnis. Kuulamisainest jagub, kuna esindatud on nii Vahemere maad, Balkani poolsaar, Lõuna-Aasia, Lääne- ja Ida-Euroopa, lisaks on väliseestlasi.

Pole teist sellist klassi, kes tõstataks sedavõrd paljusid poliitiliselt ebakorrektseid teemasid kui nemad. Mõni tundlikuma närvikavaga liberaal hoiaks kahe käega peast kinni kõike seda kuuldes, millest meil tunnis räägitakse, vahest isegi minestaks. Ja pean ka enda kaitseks kinnitama, et mitte mina ei provotseeri neid valgustkartvaid mõtteavaldusi ega algata vastavasisulisi debatte.

Põhjus, miks sai vabaduse, võrdsuse ja vendluse sünnikoduks olev Prantsusmaa nii hävitava ja alandava hinnangu oma noore alama poolt, oli paljuski seletatav toonaste sündmustega möödunud sügisel, kuid mitte ainult. Maailm oli tol hetkel alles toibumas vahejuhtumist, kus tšetšeeni nooruk raius prantslasest õpetajal pea maha, kuna too söandas klassis näidata karikatuure prohvet Muhamedist. Ja ometi näis see olevat vaid jäämäe tipp.

Demograafia ja immigratsioon on rahvusvahelises klassis üldse üks valus küsimus.

Nende noorte puhul, kes on elukoha vahetustest tingituna näinud maailma keskmisest enam, ilmneb läbiva ühise nimetajana tõrksus üle käte läinud sisserändepoliitika suhtes.

Õrnahingelisemad leiaksid peaaegu igast meie geograafiatunnist mõne vihakõnele sarnaneva elemendi. Teinekord kui kellegi ideed taas väga lennukalt teele lähevad, olen ikka küsinud, kas nad kujutaksid selliseid mõttevahetusi ette näiteks Rootsi, Inglismaa või Saksamaa koolides. Seepeale vastatakse mulle, et nimelt sellepärast neile Eestis meeldivatki.

Hiljuti näiteks palusin linnastumise teema raames kirjeldada õpilastel lühidalt oma unelmate asulat ja tulemused said kahtlemata põnevad. Üksikute nn nutika linna eskiiside kõrval astus umbes kaks kolmandikku klassist sammu veel edasi ning esitas asula planeeringu pähe midagi, mis pigem sarnanes kavandiga ühiskondlikust düstoopiast, igaühel pisut omamoodi. Ideede ring oli lai, alates ülemaailmsest anarhokapitalistlikust olelusvõitlusest ja Põhja-Korea pealinna Pyongyangi laadsetest suletud linnadest, mille privilegeeritud elanikkonda lihtrahvas ülal peab, kuni futuristlike Marsi-linnusteni, kus ainsat meelelahutust pakuvad asutused, mis passinuks hästi näiteks Soodomasse ja Gomorrasse.

Meenub veel, et ühes neist suletud linna ulmadest olid kõikide linnast väljaspool olijate ajud kiibistatud, et takistada võimalikke ülestõuse; selle sõsarfantaasias polnud kiipe vaja, kuna inimesed olid olukorraga leppinud. Sellest, kuidas teatud vähemusgrupid oleks neist eksklusiivsetest ideaallinnadest välja praagitud, ei hakka ma parem üldse rääkimagi. Samas oli igasugune vägivald kategooriliselt taunitud.

Tegemist on muuseas asjalike noorte inimestega, mitte huligaanidega – kui nüüd keegi peaks nõnda arvama. Tunnis on rahulik õhkkond, mis võimaldab arutleda rasketel teemadel keerutamata ja ilma valehäbi tundmata. Ausalt öeldes olen selle üle uhke. Ja ometi – kust tulevad need eelkirjeldatud mõtted? Eesti pidi ju see pisike tige natsiriik olema, mitte muu maailm.

Võib ju olla, et välismaalased, kes siin elavad, lihtsalt nakatuvad kokkupuutest siinse vihkamisest tüüne atmosfääriga ning kannavad pruuni katku nõnda ise edasi. Kui uskuda mõndasid prominente, siis tõid tigedad, kalestunud südametega eestimaalased häälteenamusega võimule lausa Talibani režiimi, mille all elatud paar aastat seda elajalikku vahkviha kõigi ja kõige vastu ilmselt veelgi põlistasid.

Muidugi võib asju vaadata ka teisipidi: elame riigis ja käime koolis, kus saab ka keeruliste küsimuste üle ausalt vaielda. Ja kui see peaks olema kuritegu, siis seisan seda kindlamalt oma välismaalastest õpilaste eest.

Martin Pent

Martin Pent

Martin Pent on loodusainete õpetaja Miina Härma Gümnaasiumis. Loe artikleid (7)