Oleg Pissarenko uus elu: “Vaimse targa mehe kuvand hakkas mind häirima.”

Oleg Pissarenko. Foto: Anni Õnneleid

Oleg Pissarenko on üks aktiivsemaid ja tunnustatumaid eesti kitarriste. Taolise haardeni jõuavad vähesed instrumentalistid. Tema lavamuusiku teekonda on olnud huvitav jälgida, minu arvates on siiani iseloomustanud Olegi tegemisi mõiste “suursugusus”, ta on võtnud kõike suurelt ette!  Suured plaanid, suured saalid, suured mõtted, mida ta publikuga jagab, ja ka suuri riske on ta võtnud kontsertide korraldajana. Oleg on kindlalt maksimalist ning ka tema viimase aja muutused eraelus ja muusikas on maksimalistlikud – lahutanud abielu, kolis ta Tartust Tallinna ja alustas soolokarjääri. Lisaks, olles õppinud aastakümneid kitarri, vahetas ta ka pilli. Mida klaver pakub, mida kitarr ei suutnud? Olegi tundlik närv nii muusikas kui ühiskondlikel või inimese hingearengu teemadel sõna võttes teeb temast kahtlemata väljapaistva isiksuse ja vähemasti väliselt on ta täis enesekindlust ja teotahet. Kuidas aga elutuulte tasakaalustamine Olegil tegelikkuses õnnestub, mida ta arvab keskeakriisist ning millised on uued suunad tema muusikalisel teel, seda küsisin uue albumi “Hinge teekond” ilmumise eel Olegilt eneselt.

Oleg, tunnen Sind juba üle 15 aasta ja pean ütlema, et Sa oled üks eesti kitarriste, kelle looming ja ka mõttemaailm on mulle sobinud. Alates Su esimesest plaadist! Niisamuti saatis Sind edu ka publiku hulgas, eriliselt 5–6 aastat tagasi, plaatidega “Prii lapse ilm”, “Point”, kui andsid oma ansambliga kontserte ka suurimates kontserdisaalides, mis on instrumentaalmuusika mõttes supertulemus. See minimalistlikkuse kontseptsioon ja heakõlaline muusika kõnetas kuulajat. Ometi, kõigel on oma aeg, ka edul, ja viimasel ajal olen näinud, et Sa otsid jõudsalt täiesti uut teed… Su elus on palju muutunud, mu viimane üllatus oli see, et vahetasid isegi pilli ja esined nüüd hoopis klaverit mängides. Millised kogemused Sind uue suuna otsimisele viisid?

Aitäh, Hedvig, kiidusõnad on alati meeldivad! Istun praegu kodus ja kuulan oma uue albumi lugusid, teeme helirežissöör Peeter Salmelaga veel viimaseid parandusi kõlapildis. Vahel imestan isegi, et kuidas nii on läinud, et kitarr, mida olen mänginud ligi 30 aastat, ei kõneta enam üldse. Kirjutan muusikat juba kaks aastat ainult klaveriga ja see pill paistab täiuslik, kõik on nähtav ja kõik on võimalik. Kitarriga see nii kindlasti ei ole, on palju piiranguid. Klaverit pole ma eriti õppinud ja sel faktil on omaette väärtus muusika kirjutamise jaoks – mu alateadvuses pole ilmselt “teadmisi” selle kohta, mis on “õige” klaverimuusika!

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (91)