Võime pidada aastapäeva. Nii vabariigi aastapäeva kui koroona-aastapäeva. Just umbes aasta tagasi pöördus meie elu täiesti teiseks, kui “uue katku” uudised ja viirusega nakatunud Eestisse jõudsid. Uneski poleks osanud me siis ette näha, et aasta pärast ei näe me enam õieti üksteise nägusid, et meie liikumine ja suhtlus on piiratud, et meie turvalisusetunne kõigub, et kõik, mida võtsime iseenesetmõistetavana, ei ole seda enam.
Igas kriisis on oma plussid, õppimisvõimalus. Sellest ebaselgest olukorrast võime parimal juhul õppida, et peaksime olema tänulikumad lihtsatena näivate võimaluste eest ning tundma rõõmu väikestest hetkedest.
Tõesti, on vast aeg! Usun, et igaühe suurim soov nüüdseks on, et see segadus lõpeks ja me saaksime taas tavapärase elu juurde naasta.
Tavapäraselt on muusikutel vabariigi aastapäeva eel mitmeid esinemisi, üks pidulikum kui teine. Sel aastal on kõik teisiti, statistika on karm, kui uskuda, et Eesti on maailmas nüüdseks nakatumiste arvu poolest viiendal kohal. Meie maskikandmine ja käte desinfitseerimine pole meid päästnud, piirangute suhteline leebus on võimaldanud veel midagigi teha, aga just enne vabariigi pidupäeva selgus, et kõik suurimad üritused, ka vabas õhus, tuleb ikkagi ära jätta. Olles juba harjunud viimasel hetkel teatamistega, et ikkagi ei saa kontserti korraldada, ootasin nüüd minagi, et ka mu väike vaikne kontsert Ida-Virumaal, Saka rahvamajas tühistatakse. Ometi, tühistati kõik muud valla üritused ning traditsiooniline paraad, aga minu kontsert otsustati jätta alles, ainsana. Näen, et see ongi nüüd võimalus vaikse muusika esitajale, väikestes saalides…
Ja nõnda asusin oma vanema pojaga pikale sõidule – ta soovis olla mu autojuht! Et saada esimene kogemus tundidepikkusest sõidust võõrastel maanteedel. Seaduse järgi võib ta sõita koos sõidujuhendajaga. Nii on mu autol õppesõidusildid küljes ja sõidame… Juba päevi enne selgitas ta välja marsruudi, tee pikkuse ning meil vedas ka ilmaga – see laupäev oli viimane selge ilm enne suurt sula ja libedust! Mu poja koolist kojujäämine oli kestnud ühe õpetaja positiivse proovi ja sellest lähtuvalt teiste õpetajate-õpilaste lähikontaktseks olemise tõttu juba mõnda aega ning väike vaheldus sest koduõppest ja ühes paigas istumisest kulus ära. Mu poeg riietas end kenasti, isegi lipsu pani ette ja nägi välja täitsa ametliku autojuhi moodi. Ütlesin talle, et kui oleksin ka maailmakuulus laulja, palkaksin ainult tema! Seekord lubasin talle sõidu eest 50 eurot.
See pidi tulema mu plaadi- ja raamatumüügist kontserdijärgselt ning minema tema autoostu kogumisfondi.
Kes kopkat ei korja, see rubla ei saa!
Tundsin end oma autojuhiga kindlalt, ei pidanud ma miskit juhendama, ta on vähemalt sama hea autojuht kui mina.
“Sina keskendu kontserdile!” ütles mu sohver. Naersin. Päriselt keskenduda ma ei saanud, sest kuulasime raadiot, et poisil oleks mõnusam sõita – püüdsin taluda tema lemmikraadiojaamu, Retro ja Star FM-i, vahepeal küsisin, kas võiksin oma kõrvu popist puhata ja Klassikaraadiot kuulata. Siis kuulasime Johan Randvere saadet “Must klahv, valge klahv”. Õnneks mu poeg talub ka klassikat hästi, saime kokkuleppele. Isegi Tubina klaveriteosed kuulas vapralt ära!
Meie sõit Viljandist Sakasse kulges läbi Põltsamaa ja Peipsi-äärse. Mustvees tegime autojuhi planeeritud vahepeatuse, sirutasime tanklas selga ning tegime söögipausi. Siis jätkasime sõitu.
So far, so good! Teeolud olid head, liiklus mõistlik. Peale Mustveed hakkasid eesti raadiojaamad sahisema ja me kuulasime vene raadiojaamu – “Narodnoe” ja kristlik Pereraadio. “Narodnoest” tuli liiga palju lamedat vene biiti, valisin siis Pereraadio, et kuulame vene keelt – seal oli saade, kus väga ilusa häälega naine rääkis lapsele piiblilugu. Laps küsis, naine vastas. Kõiki sõnu ei mõistnud, niipalju sain aru, et see oli Aaroni lugu, aga see keel kõlas lihtsalt nii meloodiliselt! Nagu muusika.
Veel oli kosta vene varianti Star FM-ist. Seal muliseti samasuguse hooga nagu meilgi – mees ja naine naersid eetris ja see keelgi ei tundnud enam nii meloodiline. Tähendab, asi pole niivõrd keeles, kuivõrd meeles, kui me räägime heast kõlast? Nii võib mõelda üks muusik… ja ikka otsida neid kokkukõlasid. Tõepoolest, raadiost ja telest kostab nõnda palju sõnalärmi, mõttetust, see mõjub väsitavalt ja keele kõla läheb sootuks kaduma. Tegelikult on lauljate puhul sama – sügav hing heliseb, nii meeles kui keeles. Rumala esitaja häälgi kostab rumalana…
Mu teismelistel poistel on vahel raske aru saada oma ema taolisest tundlikkusest, aga ma tahaks uskuda, et nad õpivad neid asju tähele panema… ära tundma.
Olime jõudnud Kohtla-Järveni, sellest andis tõestust kohutav põlevkivitöötlemise hais. Tundsin kaasa neile, kes peavad siin lähistel elama, aga ju nad on harjunud… Lumivalged lumeväljad, mis meid terve tee saatsid, muutusid nüüd hallimaks, metsaviirud sinetasid sellest tossust…
Saka rahvamaja juhataja, keskealine naine, aktiivne särasilmne kultuurikorraldaja, nagu nad ikka on, rõõmustas silmanähtavalt, et kohale jõudsime. Mina hakkasin tegema heliproovi ja mu autojuht sai parima kohtlemise osaliseks – talle pakuti eraldi ruumi, kus laual olid suupisted ja kohv. Mu uhke, Lõvi tähtkujust poeg oli selle mugavusega väga rahul. Lava oli väike ja saal oli viimase aja külmade tõttu jahe, aga soojuselootust andis kamin, see praksumine oli mõnus. Juhataja vabandas, et on jahe, et tuul oli just pööranud puhuma akende poolt. Nojah, seal puhuvad ju need karged meretuuled! Aga mul ei olnud sugugi külm, mul oli seljas mu ema kootud kampsun. Hingesoe.
Ootasin oma esinemist raamatukogus ja vahetasin raamaturiiulite vahel riideid. Mitu kuud polnud ma pidanud esinemisriideid ja kontskingi kandma! Täitsa tore oli vahelduseks end ilusaks teha! Mu poeg arvas mu esinemisvälimust hinnates, et 5+, aga kultuurikorraldajast juhataja tuli enne kontserti väga nutuse näoga teatama, et nii vähe rahvast on.
“Kõik on nii ära hirmutatud selle koroonaga!” ütles ta ahastuses. Vastasin, et pole viga, olen sellega arvestanud.
Nõnda siis tegingi oma vaikse kontserdi, jutustasin laulude vahele lugusid, lugesin katkendeid oma raamatust, laulsime mõned tuntumad palad publikuga koos – Uno Naissoo “Mu kodu”, Ülo Vinteri “Kodulaulu” ja “Majakene mere ääres”. Kuigi inimesed olid maskides, kuulsin ometi neid laulmas, eriti üht vanemat härrat. Ega nooremad vist teagi nende palade sõnu!
Lõpuks oli õhkkond soe, vallavanemgi tänas ja ostis mu raamatu, teda ma muidugi ära ei tunneks, kui teinekord näen – kenade silmadega naine jäi musta maski taha…
Jah, on olemas see kõrge kultuuri (vahel ma ütlen “kõrgi kultuuri”) Eesti, uhkemad suuremad saalid, ja ütleme ausalt, peamiselt räägime me kõrgkultuuri esitamisest-esinemisest pealinnas. Ja siis teine Eesti. Vaikne ja väike, vahest isegi armetu pelgupaik, nagu Vinteri laulus “Majakene mere ääres”.
Olen oma 25 esinemisaasta jooksul näinud igasuguseid esinemisi – nii-öelda valitud seltskonna eliitüritustest kuni väikelinna kohviku või talvise külma kiriku esinemisteni, kus riideid ka WC-s vahetatud või lumehanges pissil käidud (sest kirikus WC-d pole), ja ütlen, et
see “teine Eesti” tundub mulle vahel rohkem Eesti olevat kui see elitaarne, kõrgkultuuri Eesti. See on kodusem ja siiram.
Ja kuigi võib tunduda, et maainimestele võiks rohkem meeldida lihtsakoeline muusika, või vähemalt tuntud popstaar, olen mina tänulik võimaluse eest näha seda teist Eestit, kui keegi kultuurne korraldaja arvab, et minu hääl ja olemus võiks sealseid inimesi liigutada. Ma esinen ikka samamoodi, olgu see siis glamuurne üritus või hoopiski mõnelekümnele esinemine küla rahvamajas.
Pidulikkus minu sees tuleneb minu austusest eelkõige muusika ja publiku suhtes. Niisama sügavalt kummardan ma lihtsale inimesele tema tulemise ja aplausi eest kui peenemale publikule. Seda enam, ega’s linnas pole kõik nii peened midagi! Inimene on inimene.
Pärast kontserti käisime veel kohalikku looduslikku kaunidust – külmunud Valaste juga vaatamas-pildistamas, kui juba sealkandis!
Ma polnudki varem Ontika pangal käinud. Sain mõned kenad fotod ja erilise hetke ühest romantilisest noormehest, kes hoidis dollarilille-vitsakest oma labakinnastatud käes ning istus ohtlikult lähedal joalähedase pankranniku serval, naeratades seletamatu ilmega… Muretsesin veidi ta pärast, ta oli kuidagi nii ebamaine ja ilus, samas oli seal libe ja ta tundus oma eluga mängivat, jälgisin teda, kuni ta sealt tagasi üle keelupiirde ronis… Mu poeg arvas, et kindlasti venelane või vähemalt hull. Või mõlemat. Noh, küllap ongi. Aga midagi kaunist on sellises romantismis ometi. Kujutasin hetkeks ette, kuidas see lüüriline noormees võtab oma musta värvi villase mantli taskust välja Jessenini luulekogu ning loeb neid kirglikke värsse seal külmade tuulte käes mere poole hüüdes… Ei, argirutiinsest elust tänapäevases maailmas ei tea ega taha see mees miskit teada!
Tegime veel peatuse Ontika mõisa juures, see tundus olevat samuti romantikute paik, ühes mõisamajas oli kodumajutus, kollikoer uksel tervitas sõbralikult ning kaks hästihoolitsetud hobust mõjusid valge lume ja iidsete pargipuude all kui unenäos.
Õues aga hämardus ja meil tuli ette võtta kodutee. Mu poeg valis tagasisõiduks Tallinna-Narva maantee ning läbi Koeru jõudsime Tallinna-Tartu maanteele. Teeolud olid halvenemas, nüüd oli juba palju liiklust ning pimedas sõitmine. Tõeline õppesõit!
Kuulasime Vikerraadiot. Täistunni uudised teatasid ikka koroona-olukorrast ning reportaažist Pärnu haiglas saime teada, et õpetajad kiidavad nii arste kui vaktsiine! Et vaktsineerimine olevat olnud isegi lõbus – “suts ja valmis!”. Täpselt nõnda üks õpetaja kirjeldas. Kas elus on tegelikkuses lihtsaid lahendusi? Või elame me ikka lootuses? Vahest isegi illusioonis? Nii ma mõtlesin.
Koju jõudes olime läbinud 437 km ja olin uhke oma poja üle. Tegime erilise päeva puhul toidutellimuse kullerteenuse kaudu (koroona-aja avastus!) ja nautisime kahekesi kodus valmistatud toidust erinevama maitsega õhtusööki. Lõime isegi mahlapokaale kokku, Eesti Vabariigi sünnipäeva auks, ning ma soovisin, et Eesti võiks olla ühtsem, et ei oleks esimest ja teist Eestit… teades juba ette, et lõpuni ei ole taoline ühtsus võimalik. Nagu täielik demokraatiagi on unistus.
Aga unistus peab olema. Et Eesti jääb, et eestlane ei murene, ei murdu, et eesti keel ja meel saaksid kõlada meloodiliselt.
Veel ja veel.
Hedvig Hanson
Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (147)
