Kraadiklaas näitab, et väljas on 19 külmakraadi. Seda on tegelikult tunda toaski. Hõreda puumaja vanad ahjud jahtuvad paratamatult öötundidel maha ning peale hommikust lumelükkamisetrenni algab taas ahjude täitmine puudega. Nii ka järgmisel päeval, kui külmakraade on isegi juurde tulnud, ning ülejärgmisel ja sellelegi järgneval päeval.

Külm on tulnud, et jääda, ning miskipärast tekib mul déjà-vu tunne, aga mitte 2009. aasta eriti külma ja lumise talvega, vaid hoopis viie-kuue aasta taguse suvise Kreekaga, kus igal järgmisel hommikul ärgates tuli nentida, et midagi pole muutunud, päike paistab ja ühtegi vihmapilve silmapiiril seda muutmas pole. Vaatan kiirelt kahaneva puuriida suunas ja sisendan endale, et sellel kõigel on ka positiivne pool. Peipsi on jääs ja kuigi läti keelt sel aastal jääaukude ümber kuulda pole, kihab järvel elu sellegipoolest.

Esimest karakati või rahvasuus ka kummijukut (kuigi mulle meeldib neid kutsuda venepäraselt karakatitsateks) nägin kunagi aastaid tagasi Kallaste karakatifestivalil, kui mööda jääd kulgesid suurtel kummiratastel veerevad autod, mis omal moel meenutasid filmist “Mad Max” nähtud sõidukeid. Esialgu arvasingi, et tegu on ulmefestivaliga, aga karakattide kapotikaunistused, milleks olid muu hulgas pärani lõugadega haugitrofeed, reetsid siiski, et tegu on kalameeste jääparaadiga. Eks kõla seegi pisut ulmeliselt.

Karakatitsa tuleneb vene keelest, tähendades seepiat ja tindikala, ehk ülekantud tähenduses kedagi, kes on kala moodi, aga päris kala ikkagi pole ka. Sama kehtib sõidukite kohta, nad nagu oleksid autod, aga ei ole ka.

Karakate hakati Peipsi kalapüügis kasutama 80ndatel. Esimesed kummijukud ehitati mootorratastest. Kõige sagedamini kasutati ehitamiseks kolmerattalist mootorratast IZH-i, sest selle sõiduki alus sobis kõige paremini suurte rataste lisamiseks. Viimastel aastakümnetel on aga mootorrattad järvejäält kadunud ning neid on asendamas neljarattalised autolaadsed sõidukid ning tegelikult on omakorda neilegi tekkimas asendused kaasaegsete mootorsaanide näol.

Kuigi karakatitsate kerelt on eemaldatud kõik üleliigne ning selle asemele on tihti ehitatud kast, mis täidab omanikule vajalikke eesmärke, on sõidukid siiski rasked. Läbi jää vajumist takistavad rehvid. Kui alguses kasutati Vene veoautodelt ja traktoritelt päri õhukumme, siis hiljem hakati kasutama ka vanu lennukirehve. Nutikamad on kummijukule lisanud ka motoriseeritud jääpuuri.

Karakati igal kalamehel loomulikult pole, on neid, kes siiani käivad kalal tavalise saaniga, mis seotakse ümber vöö, et hommikul siis Peipsile minna ning hiljem sealt kalasaagiga tagasi jalutada.

Mõned karakatid tegutsevad Peipsil takso asemel, toimetades kalamehi järvele ja sealt tagasi.

Ja tänapäeval ei pea kummijukuga sõiduks tunde jääaugu kohal kala ootama, võib vabalt ette võtta järvesafari, mida pakub muuhulgas meie küla teises otsas tegutsev Mesi tare, mille perenaine Herling on muideks Eesti esimene naiskarakatijuht. Aga järvejääle saab minna ka tõukekelkudega ning miks mitte isegi niisama jalutades. Silmapiiri taha ulatuv jääväli puhastab meeled ja annab mõttesügavust… kui just külm nina ära ei võta.

Vaatan kella – tund on möödunud, kohv jahtunud ja varbad külmetavad. Panen villased sokid jalga ja hea meelega tõmbaksin sinna vildidki otsa, aga külm pole ainult meil, tundub, et ka närilisetel, sest vildid on auklikuks puretud. Tõmban siis kopsud sooja õhku täis, seon salligi veel ümber suu ja lähen maja taha puid tooma. Väljas on nii külm, et isegi naabri koer ei haugu ukse kriiksumise peale. Küll ei takista see kalamehi üksteise järel järvele voorimast. Korraks tekib endalgi soov jääle minna, aga soe tuba meelitab siiski rohkem ja puukorviga naastes teen kiirelt tule ahju alla, et kuuma kohvitassi taga arvutist karakatipilte otsida.

Ehita endale ise karakat: juhised leiad siit.