Tallinna vanalinna talvemuinasjutu reklaamid on peale jõulu maha võetud. Rahvarohkest jõuluturust on alles vaid lummav kuusemets, mis platsil labürindina toimib, õhust aga lootustandva kauni lillekujundina paistab. Sellest siiski ei piisa, et hõõgveini- ja piparkoogilembene jõulupublik uuesti äärelinnast vanalinna poole liikuma hakkaks. Vanalinna õhtustel inimtühjadel tänavatel võid end üksi kõndides nagu metsas tunda, vahel harva tuleb vastu mõni koera jalutav või nurgapoodi lippav kaaselanik. Iga päevaga lisandub ustele silte, mis annavad teada talveunne suikumisest või (ajutisest) sulgemisest.
Vanalinn ei ole selle elanikele ja toitlustusäri ajavatele tegelastele sugugi mitte muinasjutt ega teemapark, vaid igapäevane elu- ja töökeskkond. Turistidele orienteerunud suveniiriärid ja söögikohad on end ammu sulgenud, alles on põhiliselt pereettevõtted, kellest paljude jaoks on nende äri ainsaks elatusallikaks. Võtkem koheselt ette aktsioon vanalinna äride toetuseks. Andkem neil võimalus ellu jääda, praeguse seisuga peavad nad uksed seitsmest sulgema, järgmine nädal üheksast ning edasised piirangud võivad teab mida tuua. Kõigil on võimalus vanalinna toidukohtadest koroonahirmus toit kulleriga koju tellida, ent millal sina viimati vanalinnas jalutamas ja söömas käisid?