Eelmisel suvel, ühel kenal augustikuu päeval, kui mu kontsert-ringreis viis mind Loona mõisa Saaremaal, avastasin seal enda jaoks midagi tõeliselt hingekosutavat. Selles mõisas oli mulle tundmatu kunstniku Kaspar Talli näitus. Need pildid lummasid mind kohe, puudutades sügavalt hinge. Loodusest inspireeritud jutustused! Dünaamilised, musikaalsed joonistused, täiesti omanäoline sügav tundemaailm ja peen teostus. Kased! Mu lemmikud. Ja kassid samuti. Ma lausa ahhetasin ja küsisin mõisanaistelt, et kes see kunstnik on. Tuli välja, et noor mees, kes sealtkandist pärit.
Otsisin Kaspar Talli kohe Instagramist üles ja saatsin talle sõnumi. Sain tänuliku vastuse. Olen tema tegemisi sellest ajast tasapisi jälginud. Hiljuti, kui nägin ta viimast tööd, “Kallistus”, käis see mul taas südamest läbi ja tahtmine teada saada, et milline mees nii hellalt joonistab, haaras mind tugevalt. Kirjutasin Kasparile ja ütlesin, et tahaksin temaga kohtuda ning Edasile loo teha. Ta oli meelitatud, tänas ning lisas, et on introvert, räägib vähe… Kirjutasime veel mõnda aega ja ma jäin endale kindlaks, küsisin, kas võin talle külla tulla. Ta oli nõus.