Saaremaise hingega kunstnik Kaspar Tall: elus on enamat kui argipäev

Kunstnik Kaspar Tall. Foto: Hedvig Hanson.

Eelmisel suvel, ühel kenal augustikuu päeval, kui mu kontsert-ringreis viis mind Loona mõisa Saaremaal, avastasin seal enda jaoks midagi tõeliselt hingekosutavat. Selles mõisas oli mulle tundmatu kunstniku Kaspar Talli näitus. Need pildid lummasid mind kohe, puudutades sügavalt hinge. Loodusest inspireeritud jutustused! Dünaamilised, musikaalsed joonistused, täiesti omanäoline sügav tundemaailm ja peen teostus. Kased! Mu lemmikud. Ja kassid samuti. Ma lausa ahhetasin ja küsisin mõisanaistelt, et kes see kunstnik on. Tuli välja, et noor mees, kes sealtkandist pärit.

Otsisin Kaspar Talli kohe Instagramist üles ja saatsin talle sõnumi. Sain tänuliku vastuse. Olen tema tegemisi sellest ajast tasapisi jälginud. Hiljuti, kui nägin ta viimast tööd, “Kallistus”, käis see mul taas südamest läbi ja tahtmine teada saada, et milline mees nii hellalt joonistab, haaras mind tugevalt. Kirjutasin Kasparile ja ütlesin, et tahaksin temaga kohtuda ning Edasile loo teha. Ta oli meelitatud, tänas ning lisas, et on introvert, räägib vähe… Kirjutasime veel mõnda aega ja ma jäin endale kindlaks, küsisin, kas võin talle külla tulla. Ta oli nõus.

Ja nõnda sõitsingi ühel lumesulaval reedel külla, Tallinna kesklinna. Olin valmis kohtuma tõeliselt tagasihoidliku introvertse mehega, kellest isegi fotosid ei olnud näinud – ta lihtsalt ei postita endast fotosid! Mind võttis vastu rõõmsameelne hea kehaehitusega noor mees. Ja kaks kassi! Kunstniku elamine tuletas meelde itaalia stiili, milles on rikkalikult värve ja vorme, see oli kui buduaarilik salong – palju kunsti seintel, nii reprosid kui tema vanemate maale, siis veel kaks suurt akvaariumi ning kaks klaverit – ühes korteris! Vaatamist oleks jätkunud päevadeks!

Vana tiibklaveri noodipuldis olid ka noodid – “Gymnopédie No 1”, Erik Satie. Tuli välja, et Kaspar on õppinud klaverit, ju loodeti temast lapsena järeltulijat oma muusikust vanaisale, legendaarsele kitarristile Emil Laansoole. Kaspari sõnul võttis selle ülesande õnneks üle tema tädipoeg, helilooja Märt-Matis Lill. Aga ma hakkasin juba taipama, kust see musikaalsus Kaspari kunstis pärit… ikka esivanemate pärand… Me polnud enne kohtunud, ent hingeline äratundmine tegi meie olemise õdusaks, Kaspari tehtud kodune juustukook ja tee antiikserviisist tassides aitasid sellele muidugi samuti kaasa. Mustvalge isane kass Oreo tegi oma etendust – võttis poose, mängis mõnel klaveriklahvil ja läks siis oma “kassitelekat” – akvaariumikalu – vaatama, püüdma!

Me esmakordne jutuajamine Kaspariga sai alguse vastastikuste naeratuste saatel.

Su joonistused on muinasjutulised ja puudutavad hingekeeli, need viivad vaataja justkui kusagile puhtasse hingepaika, lapsepõlve unistustemaale. On need ka Sinu lapsepõlvemaastikud ja unelemised?

Aitäh ilusate sõnade eest. Jah, Saaremaal väikse poisina üksi metsade ja soo serval käimine andis mulle inspiratsiooniallika ja ajendi enda tunnete väljendamiseks läbi pliiatsi. Saaremaa on kahtlemata minu kodu, alati, linnas olen külaline. Rõõm on sellest, kui kunst puudutab inimest – vahest tunnetus ongi oluline, pliiats on ju kõigest vahend, nagu muusikul pill või lauluhääl, tantsijal keha.

Kaspar, kased ja kassid – justkui algriim, mis kõlab kenasti kokku. Räägi oma armastusest kaskede ja kasside suunal, neid on Su loomingus kõige enam…

“Mõtetes.” Joonistus: Kaspar Tall.

Kask, puud ja mets on graafilised, eelkõige puude võrad talvel. See joon horisondil, kus puuvõra sulandub tumedate pilvedega ühte, paneb mind joonistama. Kase koorel on juba must-valge kontrast olemas, loodus ise joonistab. Kassid on seevastu põhjus, miks ma hakkasin joonistama regulaarsemalt ja oma töid ka sotsiaalmeedias jagama.

Mäletan, et nägin kümmekond aastat tagasi üht filmi Hiina kasside ja koerte ebaloomulikest elamistingimustest turustamise eesmärgil, sealsete loomade pilgud on siiani jäädvustunud mu mällu ja ka olnud ajendiks, et omalt poolt neid loomi aidata. See viis ka oma joonistustest heategevuskalendrite tegemiseni, millest on aastatega saanud juba traditsioon. Mul on väga toredad jälgijad sotsiaalmeedias, ikka kirjutavad armsalt ja annavad indu paberi ja pliiatsi järele haarama. Olenemata praeguse aja keerukusest inimeste elus on ikka neid, kes hindavad kunsti, ja selle üle on mul hea meel. Kass on teraapiline ja hoiab kodusoojust, pilk on neil pisut ära, sügavamal.

Sa ei ole siiani valinud kunstnikuks olemist oma elukutseks, ent ometi võib igaüks näha, et Sa oled tõeline kunstnik – oma filigraanse käekirjaga, oma ausa väljendusega ja eriliselt peene tundelise joonega. Kuidas Sa ise näed oma kujunemist just selliseks kunstnikuks?

Mul pole kunstiharidust, olen masinaehituse eriala magister ja tuleval kevadel ehk ka IT juhtimise magister. Käisin küll Pelgulinna Gümnaasiumi kunstiklassis osa põhi- ja keskkoolist, kuid kunst ja joonistamine tulid enne igasuguseid koole. Kool pigem piiras kunstiloomingu harrastamist. Ainsa akadeemilise panusena tegin vanema õe jaoks ülikooli kunstitöid, kuna tal polnud joonistamiseks ega maalimiseks aega poistega väljas käimise kõrvalt. (Naerab.)

Inimesena olen tundlik kõige end ümbritseva suhtes. Tajun, et emotsioonid teevad inimest tugevamaks, toovad välja tegelikud värvid, ja valelikkus jääb hetkeks kuhugi tagaplaanile.

Kunstiande ja oskused võlgnen oma vanematele. Tunnetus ise pole aga õpitav, see unikaalsus kiirgub meist endist. Nüüd linnas elades, ent ennast siiski siin külalisena tundes, joonistangi igatsusest looduse ja Saaremaa järele. Kui elaksin täiuslikus maailmas, ilma materiaalsete piiranguteta, kus oleks võimalik kunstiga ära elada, siis kindlasti seda ka teeksin, ent vanemate näitel on näha, et kunstnikutöö kõrvalt on stabiilne sissetulek olulisem.

Su vanemad Siiri ja Tavo Tall on kunstnikud ja kunstiõpetajad, kunst pidi Sind “jälitama” väikesest peale – milline oli teie kodune kunstiõhkkond? Mida õppisid oma vanematelt, kas tehnilises või eetilises plaanis?

Väga armas küsimus. Mul olid kodus vanemate poolt läbi viidud kunstiringid tavaline nähtus. Elasime siis Lasnamäel, kus 90ndate esimesel poolel ei julgenud õhtuti prügigi välja viia. Olen neljast lapsest noorim ja väikse poisina tahtsin loomulikult kaasa lüüa kunstiringides, põnev oli ju näha, mida seal tehakse – värvipotid, muusika, inimesed. Samuti nägin, kuidas muutus minu vanemate roll mu silmade all lapsevanemast õpetajaks.

Hindan õpetajate tööd ja sain üsna varakult lapsepõlves aru, et tulemuseni ei vii ainult üks tee, vähemasti kunstis mitte. Need õpilased, kes kunstiringe külastasid, olid justkui laiem perekond, siirad ja toredad inimesed, käisid ka kunstiringides Saaremaal maakodus ja rattamatkadelgi, pintslid ja lõuend ühes. Mäletan, et taustal oli alati muusika, oli see siis Taizé kirikukoor või tollal näiteks Enya – muusika on meie peres alati oluline olnud. Eriti meeldejäävad on kunstiringid seoses jõulupostkaartide tegemisega, sest siis oli vanemate ateljeeruum täis igasugust huvitavat kraami, mis neil tol ajal 90ndate alguses oli võimalik kätte saada, domineerisid aga siiski loodusest saadud materjalid ja motiivid.

Õppisin lapsena siit seda, et kui sul pole raha osta midagi, mis hing ihaldab, siis järelikult pole sul seda vaja; tee asi ise valmis, siis oskad hinnata. Olgu selleks siis lapsena unistatud draakonipildiga särk, kus draakoni tikkisin lõpuks ise peale, või mõni ihaldatud mänguvidina komplekt, kus tuli appi võtta asendusmaterjalina plastiliin, või edaspidi antiikmööbli tegemine, mida valmistasin algul tikkudest ja siis hiljem juba elusuuruses. Mõnigi tugitool või diivan Saaremaal on siiani istumiskõlblik. Tisleritöö saatis mind hobikorras kuni keskkooli lõpuni ikka Saaremaal, metsa ja soo lähedal, lihtsate talupoja vahenditega.

Kaspar Talli joonistus “Varesed soo serval”.

Mu 15-aastane poeg ütles Su töid nähes, et “parem kui Wiiralt” ja et nii selged, nagu fotod… Graafiline joon on tõesti Su töödes nähtav, ometi suudad Sa selle tehnilise oskuse jätta kuidagi teisejärguliseks, peamiseks saab romantiline tunne, lendlevus, mis ehk iseloomustab rohkem impressioniste. Kes on Su eeskujud kunstis?

Aitäh lahkete sõnade eest. Lapsena meeldisid Albrecht Düreri graafilised lehed, mida ikka vanemate kunstiraamatute virnade vahelt välja tõmbasin ja uudistasin ning siis ikka vales järjekorras tagasi panin. Tänapäeva kunstis ehk Marina Abramović oma ideede ja mõtetega rännakutest teadmatusse ning läbikukkumisega seotud enesearengumomentidest ja kunsti laiemast mõttest. Elu elamises inspireerib aga Esther Perel, puhas kuld (Esther Perel on Belgia psühhoterapeut – toim).

Aga mõni kunstnik Eestis, kes Sulle mõjub?

Mu ema…

See vastus soojendab küll kõikide emade südameid. Mis Su ema kunstis Sind liigutab?

Ema on akvarellist, selles keerulises tehnikas pole eksimusteks ja ülemaalimiseks erilist ruumi, hämmastab seejuures eelkõige tema enesekindel väljendus, millest peegeldub õrn loodusetunnetus, mida ma pole mujal näinud. Olen näinud ema maalimas, tema maalimisviis meenutab mänglevat musitseerimist mõnel keelpillil, justkui viiulipoogna edasi-tagasi liikumine, nii tema käsi paberil improviseerib. Tal on eriline suhe loodusega – mida kaunistab õhuline, tunnetusest tulvil, vaba ja lendlev stiil.

Avaldan nüüd soovi vaadata Kaspari töid, et ta neid mulle tutvustaks. Need on veel raamimata joonistused A3-paberitel, ühes virnas koos. Kass Oreo on nüüd ka asjalikult platsis, nagu oleks tal osa neis joonistustes. Kindlasti ongi! Küsin, kas Kaspar joonistaks midagi nüüdsama – ta vastab, et tal on paber otsas! Naerame. Arusaadav, ühe pildi valmimine võtab Kaspari sõnul ikka 8–9 tundi aega ning lihtsalt midagi visandada ei ole sügaval kunstnikul tahtmist. “Kust need palmid ja elevant järsku Su saare maastikele sattusid?” küsin imestusega. “Eks see on igatsus reisimise, eksootika järele,” vastab Kaspar, kelle vanem õde elab perega Hispaanias ning mitmed sõbrad, kellele külas käidud, samuti väljaspool Eestit. Taimehuvilisena vaimustun ühest Kaspari peenest joonistusest raudrohust ja minu üllatuse peale, kui peenelt võib ühesse umbrohtu süveneda, ütleb ta, et tahab selle joonistuse mulle kinkida. Võtan tänuga vastu, nagu tema kalendrigi, mille müügitulust ostab ta kasside hoiukodule toitu ning viib ise kohale ka… Kuldse südamega kunstnik.

Sa ise eelistad pliiatsijoonistust, sellest tulenevalt hallikat tonaalsust. Mis on just selle valiku eelised Su jaoks?

Usun, et kui looduses olla, siis tunnetame, et suvel on meie energia suunatud rohkem väljapoole, inimestele, liikumisele, sotsiaalsele elule, sügisel aga oleme fokuseeritud rohkem oma sisemaailmale, tunnetele, peegeldustele. Elan kogu aeg augusti-septembri tunnetes, vana hing. Aeg on minu jaoks pigem vertikaalne – olevik, minevik ja tulevik on siin ja praegu.

Arvan, et pliiatsijoonistuses on peidus sedasorti tundlikkus, mis loob keskkonna, kus vaataja saab oma kujutluses töö ise üle värvida nendes toonides, mis tema maailmaga suhestuvad. Ehk siis kõik ei ole ette näidatud, vaid publik saab ise olla kaasatud oma kujutlusvõimega.

Mis on Sinu joonistuste sõnum, mida tahad vastuvõtjale edastada?

Ma pole osanud ennast väljendada suuliselt, kirjalikult ega lauldes, proovin siis joonistades. Kui sõnadest jääb puudu, ehk aitab paber ja pliiats.

Soovin nende piltidega tuua inimesed igapäevasest rutiinist eemale – elus on enamat kui argipäev.

Soovin tuua inimestesse mõistmist ja kaastunnet, südamehäält, vähem hirme. Joonistades mõtlen keskkonnale, kus elame ning mida jagame. Otsin ennast ja selle otsiva pliiatsijoonega paberil otsin endiselt oma teed, proovin tunnetada läbi need mõtteid, mida kirjutada ei oska. Inimesed on osa loodusest, me vajame seda ja peaksime seda hoidma.

Oled öelnud, et kunstitegemise vajadus on nagu haigus, nagu palavik… Kirjelda seda olekut ja kuidas see palavik alla läheb, leevendub.

Joonistamine on meditatiivne, terapeutiline, sisemaailma avastamine, sulandumine… sügavamale. Kui pilt välja ei tule, siis sellest pole midagi, ei tasu tööd ära visata – pane lihtsalt kõrvale, las seedib maagilised 3 päeva selles elurütmis. Äravisatud töödes on ideed nii ehedad, lihtsalt pole veel õige aeg…

Tundlik kunstnik on tihti pigem tagasihoidlik, sissepoole. Nii nagu Sina oled, Sa ei eksponeeri end, ei postita selfisid ega story’sid. Vanasti öeldi, et tagasihoidlikkus kaunistab inimest, aga tänapäevases ekstravertses, ekspressiivses maailmas, ka loomemaailmas, tagasihoidlik jääbki tagaplaanile.

Tundub, et meil on ühiskonnas üldine identiteedikriis, sealt ka võib-olla meie vajadus selfinduse järele. Kas hinnata kedagi tema tegevuse või tema isiksuse järgi, kas panuse või saavutuse järgi? Kui kohtun uute inimestega, siis üritan pugeda nende sisemaailma. Küsin, mis samastub neile näiteks sõnaga “ookean” – on see horisont seal silmapiiril, päikseloojang, lained… või teadmatus, kui sügav ja müstiline on selle põhi. Visuaalsete piltide kaudu hakkavad ka tagasihoidlikud inimesed rohkem väljapoole särama, värve ja emotsioone näitama, kujutlusvõime muutub tugevamaks. Fotod on imeline viis jäädvustada kaadreid minevikust, mälestused on suur rikkus, samuti aitab fotode õige järjekord meil neid lugusi elus hoida.

Sa väljendud täpselt nii kaunilt kui joonistad. Aga ikkagi, see õrnaks kunstnikuks olemise võimalikkus…

Mul on sellest väga kahju, et esiplaanil ongi tihti jõulised ja auahned inimesed, kes pole sugugi loomes nii tundlikud. Ma väga loodan, et Sa leiad endas ikka veidikenegi enesereklaamimise oskust! Su loomingu nimel! Või peaks Sinu meelest seda ikkagi keegi teine kunstniku eest tegema?

Tõsi, samas ma ei mõista seda jõulist natuuri hukka, see on selle inimese elutee ja minul on oma. Kaotasin hiljuti töö minu jaoks ebaõiglastel asjaoludel ja see pani mind mõtlema jõulise natuuriga inimese teemal, tema kurbusest ja meelehärmist, noore hinge mänglevast raevust, võistlushimust… Kõik ei pea tõusma kuhugi ettenähtud karjääriredelile, dikteeritud kompetentsi- või potentsiaalimudeli, isiksusetestides one size fits all mentaliteedi põhjal. Hammastega karjääriredelilt kinni hoida, kui käed ära saetakse, ei tundu jätkusuutlik – keegi meist ei hakka oma hauaserval raha lugema. Teine lugu on kahepalgeliste, duaalsete isiksustega, nendega on küll keeruline. Kuid eks ka negatiivne kogemus on kogemus.

Ise oma loomingut müüa pole lihtne ülesanne, kindlasti aitab kunstniku fookusele kaasa, kui ta oma loomingut turundama ei peaks. Inimene ei saa kõike osata. Keegi, kes aitab loomingu inimesteni tuua, on kindlasti kunstnikule abiks. Ent kui tekib vajadus “kliendi” rahulolu taga ajada, siis pole see minu jaoks kunst, vaid pigem teenus. Leian, et kunst ei saa teha kompromisse turuvajadustega. Ole siis dekoraator, disainer, illustraator….

Kunst on minu jaoks sügavam, nagu armastus. Kergekäelised korduvad sõnakõlksud “I love you” või “I am sorry”, tegin pildi ja kohe “Kunstnik” – seda on palju. Taoismi tarkustest meenub siin – see, mis välja räägitud, seda enam ei ole.

Oled valinud õppida äraelamiseks hoopiski reaalsemad, ratsionaalsemad alad – ehitus, IT… Aga tegelikkuses kumab Su igatsevatest töödest ikkagi unistus elada vabana, kunstnikuna. Teha, mida hing ihkab. Peaksid ehk rohkem iseenda unikaalsesse andesse uskuma? Mina küll usun, ja olen ka näinud Su sotsiaalmeedias tagasisidest, et Su südamlik kunst liigutab paljusid.

Ilusad sõnad, aitäh Sulle. Tasakaal on elus oluline. Eraelu on loominguline, tööelus olen mugavustsoonist väljas. Tehniline ja piirangutega keskkond aitab mul hinnata mu vabaduse hinda, ent samas kui saan need – loova ja tehnilise poole – omavahel kombineerida, siis loon ehk midagi väärtuslikumat.

Sinu tagasihoidlikkusest räägib seegi, et Sa ei pole oma töid signeerinud, enamikule kunstnikele on tema nimi esmatähtis…

Piinlik, aga tõsi, ma tõesti unustan oma töid pidevalt signeerida. Armastan protsessi, ja kui joonistamisega tekib tulemus, siis see on boonus. Ma ei mõista neid uhkeid signatuure, mul on lihtsalt esitähed KT – KohuseTäitja. (Naerab.)

Oled nii hella hingega – samas on silmanähtav, et oled tõsiselt tegelenud oma kehaga, see on heas toonuses! Tihtipeale jätavad loomeinimesed keha unarusse, neil pole keha jaoks aega ja neil on sellega ikka ka probleeme… Kuidas on Sinu suhted kehaga, oma tervisega – kas tasakaalustad teadlikult läbi keha ka oma meele olemisi?

Kui teen füüsilist trenni, siis vaim puhkab. Mõtted on välja lülitatud, keha teeb aga samal ajal tööd – nii saavutan tasakaalu, mis kulub mulle ära, kuna mõtlen tihti asju keerulisemaks kui nad on. Tõsi, pärast südameoperatsiooni olen pisut teadlikum sellest, et meie siin olek ei ole igavene, ja olen rohkem tänulik selle eest, mis mul on…

Mis Sinu südamega siis juhtus?

See oli aastal 2015, andsin hommikul kassile süüa, kummardusin toitu kallama ning siis hakkas süda puperdama, ei läinud üle. Kuna ma olin sellega harjunud, et küll läheb varsti üle, siis läksin tööle. Tööl olles ei jäänud puperdamine ikka järele ja enesetunne läks palju kehvemaks – aju ei saa hapnikku, kui süda ei tööta normaalselt – ja pilt hakkas tasku viskama. Kuna aga töötasin ehitusfirmas Tallinnast väljas, kus ainult meeskollektiiv, siis ei kukkunud ma kellelegi kurtma ja helistasin endale ise kiirabi järele, väriseva käega, vaevu telefoni käes hoides (oleksin võinud varem helistada, mitte oodata ja kannatada). Kiirabi tuli kohale ja mind viidi teadvusetult haiglasse. Autos ärkasin korra üles, kuna kiirabi sõitis kiiresti üle augulise tee.

Kaspar Talli joonistus “Serval”.

Mul on supraventrikulaarne tahhükardia. Operatsioonile sain üsna pea. Enne oppi käisin veel Saaremaal ja seal joonistasin pildi, kus on lind, kes hakkab kas ära lendama või maanduma – ei teadnud ma ju, kas tulen opilaualt elusalt välja või mitte, samas ei mäleta, et erilist hirmu oleks olnud. Pärast oppi sain kiiresti koju, juba järgmisel päeval tahtsin õue minna, kuid siis hakkas paha ja tundsin, et justkui nõelad torgivad südames. Kukkusin uuesti kokku ja elukaaslane kutsus kiirabi Estonia teatri ette, tunduski justkui teatrietendus… Siis viidi mind uuesti haiglasse. Oleksin pidanud rahulikumalt võtma, kuid nagu öeldakse, inimene on enda suurim sõber ja suurim vaenlane.

Südamliku inimese südameprobleemid! Kas see kogemus õpetas Sulle midagi, oli sel Sulle sõnum?

Kindlasti oli/on see südameprobleem sõnum, et päris vastuvoolu lõpuni elus minna ei saa, sest keha ei tule lihtsalt enam järele. Arvan, et keerulised elusündmused loksutavad meid ja panevad seniste prioriteetide üle järele mõtlema.

Linnu sümbol ja sõnum ongi ehk see, et elu on kui udusulg, mis võib väga kergelt ja ootamatult ära lennata, seetõttu tasub olla tänulik iga päeva eest, mis meil on. Tänulikkuse tundmine on praktika, see ei ole inimesesse võib-olla loomulikult sisse ehitatud, kuid sellest võib saada aja jooksul harjumus ja ehk sealt tuleb ka rohkem elurõõmu ja positiivsust juurde.

Sa oled küll üks vastuvõtlikumaid inimesi, keda olen kohanud. Nii tänulik, nii tähelepanelik, nii viisakas…

Tänulikkuses peitubki ehk õnnelik olemise tunne.

Enne meie kohtumist ütlesid, et oled introvert, mina aga näen Sind väga elava ja rõõmsa inimesena ses hetkes. Kuidas Sa oma introvertsust tajud?

Mul oli ülihea meel, et saime kohtuda, sellepärast olen õnnelik ja tänulik. Introvertne natuur tuleneb lapsepõlves kogetud koolikiusamistest. Ma muutun introvertsemaks siis, kui seltskonnas on rohkem kui kolm inimest, tunnen, et siis pole kõigil enam võrdseid võimalusi.

Ma usun, et ükski kohtumine pole juhuslik. Ja see, et suurem seltskond väsitab, on mulle tuttav tunne – tahaks süveneda ka suhtluses, mitte lobiseda tühja.

Kaspar, Su väärtustest ja eluhoiakust kumab midagi Suure Armastuse taolist…

Suur armastus… Armastuses on nii erinevaid külgi – ihulist, hingelist… Suurt armastust, seda olen ehk näinud südasuvises puuvõrakohinast viskuvas valguskiirekumas, soojas augustivalguses veelombis peegelduvas puutumatuses, külmunud vaikusest kiirguvas õrnas silmapaaris – kordumatus, mõistmine, peegeldused. Suur armastus, see on vast südames kordumatu hääl, mis mind mõistmise ja peegelduste teel otsima paneb.

Tulles tagasi unelmate juurde… Su saaremaised maastikud on nii lummavad ja neis on tuntavat igatsust. See on justkui kaev, millest elu- ja loomejõudu ammutad. Kas kunagi kulged oma lapsepõlvemaastikel taas reaalselt ja aastaringselt?

Unelmais elan alati seal ja jalutan soo serval… Tahaks loota, et reaalsuses ka ehk kunagi. Elu kipub roteeruma ja ilusad mälestused Saaremaast hoiavad sihti silme ees…

Kaspar pakkis mulle kingituseks oma kalendri kenasti jõupaberisse ja me esmakohtumine oli selleks korraks lõppenud. Kahlasin läbi vesiste Tallinna tänavate bussijaama poole, kalender kaenla all, ja olin me kohtumise lummuses. Järgmisel päeval otsisin ta raudrohu-joonistusele hallika raami ning see ilmestab nüüd mu sinist köögiseina.

Sel nädalal, kui kirjutasin Kasparist lugu või jalutasin looduses, kujutasin ette teda seal läänepool Saaremaad, kulgemas soistel maastikel, jändrike kaskede vahel, oma maalilistel lapsepõlveradadel… ja tundus, et isegi kuulsin Kaspari hingelinnu, sookure igatsuslikku huiget…

Kaspar Tall Saaremaal. Foto: erakogu.
Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (86)