Kasetohust vääriskivideni. Ehtekunstnik Birgit Skolimowski: tahaks õppida mõne hullu meistri juures. Eesti bränd

Ehtekunstnik Birgit Skolimowski. Foto: Annika Metsla

Birgit Skolimowski ateljee laual Hobusepea tänava kõrgete lagedega laual on alati lilled. Ent lillede keelt räägib kogu tema loomingut täis olev ruum, ainult et tema ehete ilu ei kustu nii lühikese ajaga. Kunagi põneva valikuga lillepoe asemel – paraku polnud majandustulemused sama õitsvad kui kaupluse valik – loob ehtekunstik nüüd ilu, mis kestab kauem mitte ainult lilledest vaid meist kõigist.

Birgit ise ei arva, et ehe peab olema ilmtingimata ilus selle kõige levinumas tähenduses. Aga esteetiline peab ehe kindlasti olema. ”Vahel tehakse efekti pärast ikka päris jäledaid asju. Saab ju teha kõike, kasvõi kohutavalt haisva ehte,” toob ta näiteks. Birgit usub, et kõik tema loodud ehted on kantavad. Ent midagi konservatiivset tema brändi Birgit Skolimowski Jewellery valikust sellele seisukohale vaatamata ei ole ja näiteks komplekt on Birgiti jaoks täiesti iganenud kontseptsioon.

Ehteid luues mõtleb ta alguses ikka endaga sarnase tüpaažiga kandja peale, aga tegelikult on lõpuks kandjad väga erinevad.” Ühte viimase näituse tööd tahtis endale galerii valvuritädi,” tõi ta näite. Ja seda paratamatust on ta muidugi kogenud, et inimesed, kes võiks endale autoriehteid lubada, ei oska neid hinnata ja need, kes ehtekunsti mõistavad, ei saa endale kuigi tihti midagi osta, kui üldse kunagi.

Märgilise tähendusega ehted

Autoriehteid tellitakse ehtekunstniku sõnul päris tihti, just märgilise tähendusega asju oluliste perekondlike sündmuste puhul – näiteks soovis üks klient lapse sünni puhul emale prossi, millelt võis lugeda välja kogu sugupuu hargnemise loo. Parasjagu on Birgiti laual ühed abielusõrmused, pulmadeni on meie kohtumise ajal jäänud veel mõni päev. Igal talvel tuleb eriline hetk natuke rohkemate inimeste jaoks – vabariigi aastapäev, kui presidendi vastuvõtul keegi alati tema loodud ehteid kannab.

Ja ehkki ideed ei tundu Birgitil kunagi otsa saavat, loodab ta leida hetke, et natuke rahulikumalt mõelda – kasvõi mõnele uuele näitusele, milleni siis ehk järgmisel aastal jõuda. “Aga kogu aeg on nii kiire, midagi on alati teha. Oleks tore, kui vahepeal hakkaks korraks igav,” unistab ta. Aga et valmistuda näituseks, peab pikka aega klientidele “ei” ütlema – aga seda pole ta  veel õppinud tegema. “Eks ma ikka ütlen vahel muidugi ka, kui keegi näiteks delfiiniga sõrmust tahab,” lisab ta.

Kõige rohkem inspiratsiooni annab Birgitile igapäevaelu, aga eks argipäev on selleks ka natuke sunnitud olukord, sest stuudiost vabu päevi väga polegi. “Tegelikult, väga tahaks lihtsalt ära sõita, kusagil rahulikult mõelda.” Eestis on ta jõudnud juba ammu nii kaugele, et kelleltki midagi uut õppida ei ole, mistõttu mäng mõttega minna kuhugi mõne suure hullu meistri juurde õppima, käib järjest sagedamini. “Ma isegi ei tea, kus see hull meister elab. See võiks isegi olla midagi nii suurt kui näiteks Tiffany,” arvab ta. ”Panekski ennast hoopis teise olukorda, tegeleks tehniliselt kasvõi mingi ühe osa lihvimisega. Kuna teed päevast päeva omi asju, peaks lahti rebima, ennast täiendama. Seda pole ammu teinud.”

Ühe detaili kallal töötamine oleks tema jaoks tõesti uus kogemus, Birgit teeb algusest lõpuni oma ehted valmis ise. Kõigepealt sünnib joonis paberil –  “Arvutiga ei oska ma mitte midagi teha,” väidab ta ise – siis algab laua taga töö. Oleneb sellest, mis materjaliga on tegu, tuleb joota, saagida, viilida, lihvida – vahel isegi keeta.

Jootmine ja saagimine on iga ehtekunstiku jaoks põhiasjad,

toob ta välja selle, kui oluline on käsitööoskus ja materjali tundmine.
Materjalid tulevad Birgiti juurde igalt poolt. Kuld ja hõbe juveelipoodidest või müntide kujul, kivid Saksamaalt messilt, mõned asjad aga Eestimaa loodusest või jäävad reisil olles lihtsalt kuidagi näppu. Ta töötab kõigega kasetohust vääriskivideni.

Ta on praegu rohkem omaette nokitseja, ehkki ei välista üldse võimalust kunagi oma ateljee tänavatasapinnale kolida. Niikuinii on palju tööpäevi, mis kuluvad arvetele, kirjavahetusele, tellimustele, mil ehteid päriselt teha ei saagi – nendel päevadel võiks vahepeal ju ka otse tänavalt ateljeesse sisse astunud inimestega juttu ajada.

Arhitektist abikaasa Jan Skolimowski on Birgiti kõige suurem ja ausam kriitik – ja vastupidi ka – ning peaaegu kõigi Birgiti näituste kujundaja. Üksteise loomingust saadakse ka inspiratsiooni. Kunagisest Jani ja KAMP arhitektide tehtud Tartu Loodusmaja projetist leidis Birgit enda praegu kõige tuntuma kollektsiooni kärjemustri.

Kunagi päris alguses jagas ta stuudiot Tanel Veenre ja Piret Hirvega, näitusi on teinud mitmete teistegi ehtekunstnikega. Ent kõige pöörasem koos tegemise projekt oli hoopis kuus kunstnikerühmitusega Visible Solutions.

“Neil oli kolme ruumi haarav näitus, kuhu oli vaja ühest sarvest luua masin, ehk et sarve sees pidi olema reaalselt töötav mehhanism. Mina pidin looma selleks ruumi, lisaks kunstnikele oli meeskonnas ka eraldi tehnikainimene. Seda sarve me siis keetsime ja saagisime  siin ja mässasime sellega päris kaua.” Ja eksib see, kes arvab, et sarve sisse pandud masin ei võiks rääkida lillede keelt.

Birgit Skolimowski looming.

Edasi aitab väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel kasvada. “Eesti bränd”on rubriik, kus tutvustame ettevõtlike Eesti inimeste loodud ettevõtmisi, et neil läheks veel paremini.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (74)