Romet Vaino: mõtisklus vaikusest

Foto: Romet Vaino

Käes on jälle see aeg aastaringist, mil kuskilt metsa- või rabasüdamest hiilib väljapoole üks isemoodi nähtus. Tegelikult on nähtuseks seda veider nimetada, sest vaikuses pole ju midagi nähtavat. Kuid jätkem need keelelised mängud.

Mulle tundub, et väline vaikus võtab maad juba novembris, kui meie loodusmaastikelt lahkuvad viimased häälekamad elanikud. Selleks, et seda vaikust meie sisse imbuks, kulub natuke aega. Kuskil talvisel pööriööl, keset suurt pimedust, muutubki talvine vaikus kuidagi eriti tuntavaks.

Sumpan siis kohevas lumes ja tunnen, kuidas jalge all murduvate okste ragin sumbub selles valges vaibas enne, kui see kuskile kaugemale üldse rännata jõuab. Vahel vilistan mõnd viisijuppi. Lihtsalt, et tunda, kuidas need valged lumemütsid kõik endasse neelavad.

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (46)