Väsimus, pea on uimane, mõte ei tööta, silm vajub kinni. Kehas on mõnus rammestus. Kohe tuleb uni. Peab tulema, kell on ju palju ja ma olen väga väsinud. Aga und ei tule. Mida aeg edasi, seda selgemaks läheb silm. Möödub tund, kaks, kolm, voodis lesimine muutub mõttetuks. Võtan padja kaenlasse ja kolin elutuppa televiisorit vaatama.
Unehäireid esineb mingis eluetapis suurel osal inimestest, kuid enamasti on tegemist mööduva hädaga. Kui päevakorral olev terav probleem – läbipõlemine, lahkuminek, lähedase kaotus vms – laheneb, kaovad tavaliselt ka uneprobleemid. Statistika ütleb siiski, et kuni 8% inimesi kasutab sageli või suisa pidevalt uinuteid, see tähendab, et unehäire on kujunenud krooniliseks. Ka Maailma Terviseorganisatsiooni hinnang on tõsiseks tegev: unehäired on viimastel aastakümnetel omandanud lääneriikides lausa epideemia mõõtmed.
Insomnia ehk unevaegus on üks paljudest unehäiretest, mille peamisteks põhjusteks peetakse ülemäärast stressi, ärevust, depressiooni, alkoholi ja narkootikumide liigtarbimist, menopausi, tõsisemaid haigusi ja füüsilist valu. Aga vahel pole põhjused nii selged. Igatahes on tundide viisi une ootamine, ehkki keha on väsimusest kokku kukkumas, ning magamine väikeste juppide kaupa ja ärkamine siis, kui väljas on veel kottpime, mulle väga tuttav. Just seepärast haarasin sule ja panin oma tähelepanekud kirja – ehk on mõnel teiselgi hädalisel sest kasu.