Lugeja uputatakse Mudlumi uusimas teoses asjade rägastikku tema tädi Elleni Merivälja majas. Autor kirjeldab maja kogu kolaga meile põhjalikult lahti. Tuleb olla tähelepanelik, sest sinna majja me nüüd sisse astume ja jääme kogu lugemise ajaks. Ja seda aega tuleb võtta, sest see pole ühe-õhtu-raamat. Ma ei saa üldse aru inimestest, kes ühe õhtuga raamatuid läbi loevad, aga let it be. Mu mõte on, et “Mitte ainult minu tädi Ellen” läheb liiga rutates koormavaks, detailiohtrus ehitab pähe kolikambri. Aga kes raatsikski seda raamatut ühe sõõmuga ahmida. Tegemist on teosega, mida tuleb doseerida, nautida. Nii hakkab lugeja ses asjarägastikus orienteeruma ning tunneb end koduselt. Ma ei tahtnud raamatu lõpus Elleni majast välja kolida.
Mudlum, “Mitte ainult minu tädi Ellen” (Strata, 2020)