Ilmar Raag: headusest, pragmaatiliselt

Illustratsioon: Ander Avila

1. jaanuari hommikul tuleb mõni mõte pähe otsekui elektrilühis. Ootamatult ja ebakindlalt. Ma ei ole mingi lumehelbeke, aga mul on tunne, et headus võib olla kasulik. Eks ole ju ootamatu mõte kelleltki, kes on käinud kahel kaitseväe missioonil Aafrikas ja vähemalt üle päeva jalutanud väravast välja laetud relvaga. Et siis headus… Miks ma nii arvan? Seletuseks pean kõigepealt rääkima loo ühest oma suuremast ebaõnnestumisest, mis on õpetlik lugu väga mitmel põhjusel.

Niisiis, 2016. aasta kevadel töötasin ma vormiliselt veel Riigikantseleis strateegilise kommunikatsiooni nõunikuna, aga olin andnud nõusoleku minna Kaitseväe missioonile Mali vabariiki. Riigikantselei töö oli olnud huvitav, aga kahtlemata väga vastuoluline. Kui ma selle töö poolteist aastat varem vastu võtsin, siis kirjutas Õhtuleht juhtkirjas propagandaministeeriumi sünnist. Tartu Ülikooli akadeemilises ajakirjandusseltsis esitati mulle küsimus tsensuuri korraldamise kohta. Poolteist aastat hiljem oli küll selgunud, et ühtegi propagandakampaaniat riigikantselei ei käivitanud ja üheski Eesti seaduses ei olnud riigikantseleile antud mingeid õigusi sõnavabadust piirata, aga umbusk püsis.

Olgu asja nimi psühholoogiline kaitse või strateegiline kommunikatsioon, sellest valdkonnast on tõesti raske aru saada, sest ühe nimetaja alla võib panna väga erinevaid tegevusi. Umbes nii nagu majanduspoliitika tähendab ühtaegu nii eelarve kramplikku tasakaalu ja mõne teise ministri jaoks uljast laenamist. Igal juhul sain mina võrdse sagedusega kuulda kas Ahto Lobjakalt või mõnelt EKRE juhtfiguurilt kahtlustusi varjatud kommunikatsioonikampaaniate tegemises. Lobjakas arvas, et tegemist on rahvuslaste ideoloogiaaparaadiga, ja EKRE jälle vastupidi uskus, et süvariik ajab liberalismi asja.

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (34)