On detsember. Aasta viimane kuu. Kõige pimedam aeg. Üks ring on täis saamas ja sel ajal, kui uus on algamas, vaadatakse ikka olnule tagasi. Tehakse kokkuvõtteid, antakse lubadusi. Loodetakse ja usutakse, et uue lehekülje pööramisega tuleb ka parem põli. Kolistatakse, paugutatakse, kooberdatakse ringi ja trambitakse, et kurjust ning deemoneid endast eemale hoida.
Tänavu on vana-aasta lõpu trallitamised piiratud, suured peod jäävad pidamata ning paugud paugutamata. Hoolimata sellest, et mulle see isiklikult sobib, on olukord ikkagi uus ja nõuab kohanemist. Ja kui möödunule tagasi vaadata, siis ega sealtki midagi head paista, rääkimata olevikust. Seepärast proovingi sel aastal teisiti.
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (41)
