Me, eestlased, olevat üks usuleige ja -kauge rahvas. Seesama rahvas räägib viimasel ajal aga kummastavalt palju usust. Kõik usuvad midagi, kusjuures üsna innukalt. Ühtesid nimetatakse maskiusku inimesteks, teised usuvad, et maskid on kahjulikud. Ühed usuvad teadlasi ja eksperte, teised usuvad… ka vist teadlasi, aga neid neutraalseid, kallutamata ja äraostmatuid. Usutakse MMS-i, lapikmaad ja Bideni võidu taga olevat mastaapset pettust, usutakse ka ministreid ja seda, et nad muutuvad või ei muutu, arenevad paremuse poole või pigem siiski ei arene.
Näib, nagu oleks “uskuma” umbrohu kombel kõik teised tegusõnad välja söönud. Google’i otsingumootor annab sõnadele “Ratas usub” kordades rohkem vasteid kui sõnadele “Ratas teab” või “Ratas mõtleb”.