Eestimaa suvi on üks karmilt tihe aeg. Õnneks oleme me sitke rahvas, suutlikud rinda pistma lugematute grillipidude, suguvõsa kokkutulekute, suveetenduste, laatade ja festivalidega. Suvekuudesse on traditsiooniliselt mahtunud ka kalmistupühad. Omal ajal oli see sündmus oma tähenduse poolest võrreldav vaat et jõuludega, tuues suvisel ajal kokku suguvõsa ja andes hea pidepunkti kokkutulekuteks. See traditsioon on küll silmanähtavalt hääbumas, ent kuniks on neid, kel see oluline, on ka sel suvel igal kalmistul päev, kui tullakse kokku, et mälestada oma armsaid kadunuid.

“Kallis kadunuke” – nii me ju ütleme. “Mu kadunud vanaema” tähendab ligikaudu sama nagu “mu õnnis vanaema” ehk teisisõnu see vanaema, kes on surnud. Ma ei tea, kas on veel keeli, kus siit ilmast lahkunud inimest – ka seda, kelle ihu on konkreetses, nimeplaadiga tähistatud punktis maamulda pandud – nimetataks kadunuks.

Kalli kadunu jäljed on siin, meie sees ja meie ümber, aga teda ennast ei ole. Mõistus teab, et meie armsa ihu on maamullas, süda tahab uskuda ja usaldada, et ta ise on hoitud Jumala juures, aga ta on kadunud, sest ta ei astu enam tuppa, ei hõika, ei puuduta, ei tule, ei helista. Kadunud tähendab meie jaoks seda, millest me oleme ilma jäänud ehk mida meil enam pole.

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (63)