November aastal 2020. Kui Arno isaga koolimajja jõudis, ei olnud veel täit selgust, missugust õpet täna praktiseeritakse: kas siis tava-, hübriid-, kaug-, arvutipõhist, distants-, kodu-, juhitud või hoopis mõnd muud õppevormi. Tõotab tulla pikk ja pime talv, kus koolid üritavad – maksku mis maksab – pakkuda mingit stabiilsust. Nii palju, kui see ebakindlatel aegadel võimalik on.
Siit, lõunast, Tartu poolt vaadatuna on kõik laias laastus rahulik ning koolielu kulgeb vana viisi. Mõistagi teevad aga uudised põhjarannikult ärevaks. Üleminek distantsõppele pole ei maailmalõpp ega ka kuri deemon, mida tuleks karta kui katku. Sellegipoolest on kevadine kogemus värskelt meeles ja nüüd, mil on olnud aega kõike seda seedida ning tolm on langenud, tõdetakse nagu ühest suust: tõeline (kooli)elu saab toimuda vaid kaasinimestega vahetus kontaktis olles.
