Ma ei räägi siinkohal sügavamõtteliselt vaimupimedusest, vaid konkreetselt sellest nähtusest, kui päike teeb oma tööd parasjagu kuskil mujal. Talvel jätab ta meid eriti kauaks omapäi ja see näib põhjustavat kohalikele elanikele tohutut meelehärmi. Aga miks? Ka pimedust saab ju nautida.

Niimoodi muidugi mõelda ei tohi, olen ma aru saanud.

Iga kord, kui oma imelikku arvamust avaldan, vaadatakse mind nagu sõgedat. Pikad päevad ja valged ööd on see, mida igatsema peab. See oleks nagu osa meie identiteedist, see lühikeste ööde igatsus. Isegi folkloor ja kõik me tuntuimad laulikud Raimond Valgrest Koit Toomeni välja ülistavad peaasjalikult suveöid. Valged ööd meid ahvatlevalt kutsuvad kaasa, kuuma suvetuulena meid rändama viivad. Okei. Tore. Aga tulgem mõistusele – ma ei väida, et see semi-polaarpäev pole ilus asi, aga ega ta nüüd midagi über-fantastilist ka pole.

Susan Luitsalu

Susan Luitsalu on kirjanik, teletegija, hedonist ja maadeuurija. Tema elu ja karakterite märkamist on tunnustanud nii lugejaid kui kriitikud. Teda on auhinnatud ka Aasta kirjanik 2020 tiitliga. Susan kirjutab oma kolumnides linnaelust, sellest, kuidas tema elu näeb ja mis tähelepanu tõmbab. Loe artikleid (18)