Martin Pent: ka viirus on õpetaja. Kooliõpetaja kolumn

Foto: Shutterstock.

November aastal 2020. Kui Arno isaga koolimajja jõudis, ei olnud veel täit selgust, missugust õpet täna praktiseeritakse: kas siis tava-, hübriid-, kaug-, arvutipõhist, distants-, kodu-, juhitud või hoopis mõnd muud õppevormi. Tõotab tulla pikk ja pime talv, kus koolid üritavad – maksku mis maksab – pakkuda mingit stabiilsust. Nii palju, kui see ebakindlatel aegadel võimalik on.

Siit, lõunast, Tartu poolt vaadatuna on kõik laias laastus rahulik ning koolielu kulgeb vana viisi. Mõistagi teevad aga uudised põhjarannikult ärevaks. Üleminek distantsõppele pole ei maailmalõpp ega ka kuri deemon, mida tuleks karta kui katku. Sellegipoolest on kevadine kogemus värskelt meeles ja nüüd, mil on olnud aega kõike seda seedida ning tolm on langenud, tõdetakse nagu ühest suust: tõeline (kooli)elu saab toimuda vaid kaasinimestega vahetus kontaktis olles.

Hiljutises “Esimese stuudio” vestlussaates ütles Europarlamendi saadik Yana Toom, et Brüsseli videoistungid on suuresti mõttetud, kuna Zoomi kaudu ei ole võimalik teist inimest veenda. Seda saab teha vaid näost näkku vesteldes, kinnitas ta. Umbes samamoodi on ka õppe- ja kasvatustööga. Olen isegi pidanud – mitte küll koroona tõttu – kirjutama kursusehindeid õpilastele, kes elavad tuhandeid kilomeetreid eemal ning keda olen näinud kas siis ühe korra tunniajase videovestluse vahendusel või siis üleüldse, ka sekundikski mitte. Sellistel puhkudel polegi muud võimalust, kui usaldada seda näotut kirjasõpra palju ja piiritult.

Martin Pent

Martin Pent on loodusainete õpetaja Miina Härma Gümnaasiumis. Loe artikleid (7)