Ei suutnud miskipärast sel korral stressiga toime tulla ja pöördusin meedikute poole. Tuli välja, et põdesin raskekujulist depressiooni, mis arstide sõnul oli peale külmaunest ärkamist igati tavaline. Olin varemgi mitmeid kordi krüo-unes viibinud ning pidasin end üsna kiireks kohanejaks, aga miskipärast ei suutnud sel korral muutustega kaasa minna. See oli isegi pisut irooniline, et mina, kes ma kujutlesin alternatiivvanadusi kirja pannes end pidevalt erinevatesse tulevikusituatsioonidesse, ei suutnudki tegelikkuses tulevikuga kohaneda.
Sügavkülmutamisest sai mõned tuhanded aastad tagasi uus “moehaigus”. Enam ei lastud end krüo-unne suigutada lihtsalt lootuses tulevikus oma haigusele ravi leida. Külmaunne jäädi ka siis, kui elu oli ummikusse jooksnud, et siis mõnekümne või isegi mõnesaja aasta pärast ärgata ja puhtalt lehelt alustada.
Kõik sai alguse Trumpi presidentuuri aastatel. Paljud, kes ei suutnud olukorraga leppida, otsisid väljapääsu – oli neid, kes lahkusid riigist, aga oli ka neid, kes soovisid hoopis põgeneda planeedilt.
Soovidel on kombeks täituda ning lahendus tuli lähemalt, kui oleksime osanud arvata. Nagu tellitult pakkus üks teaduskeskus võimaluse end sügavkülmutada, mida paljud ka kasutasid, lootuses parematel aegadel ärgata. See õnnestuski ja kummalisel kombel tõi just krüogeenika areng meie planeedile pika, kauaoodatud rahuperioodi. Omavahel sõjajalal olevad sihtrühmad magasid nüüd kordamööda ning suuremad konfliktid said nõnda juba eos ära hoitud. Ajapikku kujunesid välja koolkonnad ja teaduskeskused, kes suutsid suuremate ja vahel ka väiksemate võtmesihtgruppide magamajäämist ette planeerida, et siis need vabatahtlikule või vahel ka sundmagamisele suunata.
Krüogeeniliste protsesside juhtimine ja planeerimine muutus aina keerulisemaks, pidevalt analüüsiti tohutul hulgal statistilisi andmemahte, inimrühmade käitumistrende, emotsioonide skaleerumist sotsiaalmeedias, emotsioonide levimist peale sügavkülmutamist ja paljut muudki, mida esmapilgul polnudki ehk võimalik konfliktiteooriatega seostada. Unekeskustes said väljundi planeedi helgemad pead, seal maksti ulmelisi töötasusid ja see kõik vääris küünlaid. Pikimat rahuaega polnud meie planeet varem kohanud.
Tõsi, vahel kaevati mõne inimrühma poolt unekeskused rahvusvahelise õiguse kohtusse, kuna sunduneperioodi oli justkui põhjendamatult pikaks venitatud, aga ega need protsessid tavaliselt kuhugi viinud. Algsed otsused ulatusid sageli mitmesaja aasta vanusesse aega ja üsna keeruline oli kindlaks teha, kas need olid piisavalt argumenteeritud või mitte. Samuti oli keeruline tagantjärele tõestada, kas kaebuse esitanud sihtgrupi unesolek hoidis tegelikult ka ära sõjaohu või oli see pigem juhus. Samas juhuse hooleks ei tahetud tulevikus enam midagi jätta. Unekeskuste peamine eesmärk oli planeedil rahu hoida ning seda eesmärki oldi nüüdseks juba rohkem kui poolteist tuhat aastat suudetud tagada. Kui selle nimel magas keegi asjatult mõnikümmend aastat, mis seal siis ikka, peaasi et inimesed ei pidanud enam kannatama või, veelgi hullem, sõjakoledustes surema.
Olles külmetusjärgse depressiooniravi läbinud ning pisut kohanenud, valdas mind ikka veel üsna tugev identiteedikriis. Ka see oli arstide sõnul normaalne nähtus. Sain teada, et lausa iga neljandat krüo-ärkajat tabab identiteedihäire. Kuuendal ärkveloleku kuul, kui tundsin end juba pisut paremini, valisin lõplikuks taastumiseks Vaikse ookeani tehissaarel paikneva sanatooriumi.
Olin just oma pagasi sinna teleporteerinud, et sanbotid saaksid mulle mõeldud toa koduseks muuta, kui sain teate, et kahe päeva pärast suunatakse sihtgrupp, kuhu minagi kuulusin, 26–54 aastaks sundmagama, et ära hoida võimalik konflikt, mis suure tõenäosusega viib 28 aasta jooksul sõjalise kokkupõrkeni. Küsisin sanatooriumist, et kas võin oma asjad seniks neile hoiule jätta, ning saatsin ülejäänud kastid, mida ma osaliselt polnud jõudnud veel isegi lahti pakkida, tagasi vahelattu, et korter järgmise ärkaja jaoks vabastada. Mõtlesin veel, et jätan kuskile vaiba alla või tapeediservale salajase sõnumi järgmisele elanikule, aga loobusin mõttest juba eos, kui mõistsin, et sõnumit võidakse valesti mõista ning suure tõenäosusega lõpeb see kõik suurema või väiksema konfliktiga.
Otsisin üles helesinise unekombinesooni ja otsustasin juba varakult Unekeskusesse sõita, teades, et nagunii tekivad vahetult enne tähtaega suured järjekorrad. Keskusesse jõudes nägin tablool, et meie Maal on rahu kestnud täpselt 1584 aastat ja 212 päeva. Veel sain teada, et hetkel magab külmaund 5 921 662 317 planeedi elanikku. Läbisin bakteriaalse puhastuse, lasin hooldada oma juukseid ja vuntse ning sättisin end plasmavoodis mugavalt sisse. Tegelikult oli isegi päris tore ainult probleeme tekitavast igapäevaelust rahuliku une perioodi siseneda. Naeratasin sanbotile, kui ta küsis, kas soovin ise unenäorežiimi häälestada, ja küsisin, et kas uuendusi on vahepeal tekkinud. Peale lõbusaks kujunenud vestlust said unenäod valitud. Ootasin juba põnevusega järgmist uneperioodi.
Tekst on varem ilmunud Raul Oreškini raamatus “Kui ma vananen…” (Kirjastus ;paranoia, 2018).
Raul Oreškin
Raul Oreškin elab sügistalvisel perioodil Tartus ning kevadel ja suvel vanausuliste külas Varnjas, kus nad koos elukaaslase Kaili Kasega kalurimaja paadikuuris igal suvel Voronja galerii avavad. Viimastel aastatel on Raul tegutsenud ka kokana Karlova kodukohvikus „Lev ja Leevike“, avanud Aparaaditehases HAKI galerii ja töötanud teatrijuhina Tartu Uues Teatris. Raul on "Minu" lugude sarjas ilmunud raamatu "Minu Peipsiveer" autor ning käesoleval aastal ilmus Tartu linna tellimusel tema kolmas raamat "Tartu hääled". Raul jagab Edasi lugejatele oma tähelepanekuid eluolust Peipsiveerel ja Tartus ning laiemalt kultuuripõllul toimuvast. Loe artikleid (47)
